Sünni ime sasipundar ja paralleelemad
Kinodesse jõuab vanameister Pedro Almodovari uus film „Paralleelemad“. Kel huvi, saab seda vaadata vaid kinos, sest režissöör ei ole andnud luba, et filmi ka tulevikus hakataks veebi kaudu näitama.
Margit Adorf
Almodovar on vana kooli kinomees ja eks tema filmidki on korralikud kinofilmid. Ma ei oska ennustada, kas kunagi saab „Paralleelemasid“ vaadata televisioonis, kuid veebikinode võimaluse kohta ütles režissöör juba möödunud aasta sügisel, et tema sellega ei nõustu ja „Paralleelemad“ kuskile veebikinoplatvormidele ei jõua. Niisiis, kellel huvi, see peab minema kinno. „Paralleelemasid“ sai kinos vaadata ka PÖFFi ajal, kuid kui tookord olid seansid vaid suuremates linnades, siis nüüd saab filmi näha ka muuhulgas Rakvere kinos.
Stsenaariumi autoriks on Pedro Almodovar ise, ta on alati oma filmidele stsenaariumid ise kirjutanud ja seega tõeline autorikino korüfee. Almodovaril on oma kindel käekiri ja tema talendi austajad ei pea ka seekord pettuma, on kriitikuid, kes on seda filmi nimetanud ka tema seni kõige paremaks tööks. Olgu veel öeldud, et tänavusel Veneetsia filmifestivalil võitis Penelope Cruz oma rolli eest parima naisnäitleja auhinna, film kandideeris veel ka parima filmi kategoorias, kuid seal preemiat ei noppinud. Preemiad preemiateks, vaatamist väärib lugu kindlasti.
Filmil on tugev stsenaarium, mis täis pikitud Almodovarile omast kurba huumorit. See on draamafilm tõsistel teemadel, kuid siiski täis pisikesi naljakaidki episoode, naeru läbi pisarate, jõudu ja lohutust, lootust ja armastust. Kindlasti pakub film ka süžeelisi üllatusi.
Tegevustik on viidud aastasse 2016, mil 40aastane fotograaf Janisel (Penelope Cruz) on pealiskaudne sekssuhe abielumees Arturoga (Israel Elejalde). Üheksa kuu pärast läheb ta sünnitusmajja, vaim valmis selleks, et temast saab üksikema. Haiglas satub ta samasse palatisse endast üle 20 aasta noorema Anaga (Milena Smit), kellest on samuti saamas üksikema. Kui Janis on tulevase emaduse üle rõõmus, siis Ana ei ole seda sugugi mitte, teda kasutati seksuaalselt räigelt ära, mille tagajärjeks rasestumine. Siiski leiavad kaks naist kiiresti ühise keele ja juhtumisi sünnib neil mõlemal tütar. Nad lubavad üksteisele, et hoiavad ka tulevikus kontakti.
Film võtab luubi alla nii üksikemade keerulise elu kui ka Hispaania ühiskonna eripära – võimukad emad-matriarhid, suurperede pead, valusa fašismi-režiimiga seotud ajaloo, mille kaudu on sisse toodud sügavamalt esivanemate teema. Emasid on mitme põlvkonna jagu ja ka põlvkondadevaheline möödarääkimine ning arusaamade muutumine on omal kohal. Nurgelisus aga ongi ju see, mis filmi juures köidab. Ja see, kuidas neid nurki silutakse.
Eesti vaataja, kelle esivanemad on üle elanud või mitte üle elanud küüditamise, kes on omal nahal kogenud riigivõimu muutumist ja raskeid ühiskondlikke aegu, saavad selle kuuma lõunamaa filmiga väga hästi suhestuda. Meil kõigil on oma minevikutaak kanda, paralleelselt isikliku elu võtmesündmustega analüüsibki Almodovar oma uues filmis ka Hispaania ajaloosündmusi.
See ei ole lihtsalt film üksikemadest, vaid see on ka sügavalt poliitiline film. Ja muidugi on see film lisaks ka emadusest laiemalt. Isad ei puutu eriti asjasse, see tähendab et kummagi peategelase elus ei ole isal olnud erilist rolli, nad on olnud eemal või lihtsalt ebaolulised. Laste kasvatamine on olnud naiste rida. Mehed ei ole need, kellele loota. Siiski, see film ei ole ka mingi meeste-materdamine, lihtsalt seekord on fookus naistegelastel ja nendel probleemidel, millega naised emadena sageli kokku puutuvad. Ja ega need emadki filmis ainult pühakutena kujutatud ole.
Janise ja Ana eluteed ristuvad muidugi ka hiljem kui ainuüksi sünnitusmajas. Mõlemad peaosalised teevad suurepärase rolli ja ka noorema ema osatäitjat tasuks edaspidi silmas pidada. 25-aastane Milena Smit tegi täispika mängufilmi debüüdi eelmisel aastal David Victori krimifilmis „No matrarás“ ja nomineeriti selle rolli eest ka Hispaania Goya preemiale kui parim uustulnuk.
Julgen kinnitada, et ärge kõhelge, kui vähegi võimalik, minge kinno, see film pakub väärt kinoelamuse ja jääb kindlasti meelde pikaks ajaks.
