Külli Mäe: Päriselt kohalolek avab uksed

Jõuluaeg tekitab meis ootusi: igatseme rahu nii enda sees kui ümber, tahame olla koos enda jaoks oluliste inimestega, nautida küünlasära, tunda rõõmu ja helgust. Aga mitte kõik ja mitte alati ei koge seda. Üksindus tundub jõulude ajal eriti rõhuv ja masendus suur.  Vaimse tervise valdkonna praktik ja koolitaja Külli Mäe jagab oma tähelepanekuid ja nõuandeid.

Katrin Uuspõld

Kui enda peres, töökollektiivis või naabruskonnas on keegi, keda tundub midagi rõhuvat, siis kuidas oleks õige talle läheneda?

Soovitust on võimalik anda kahest vaatenurgast: sa märkad, et keegi on üksi ja masenduses või sa märkad, et oled ise masendunud ja üksi ning küsid endalt, mida saad enda heaks teha.

Kui paneme tähele kellegi juures märke, mis näitavad, et tal võib olla mure, siis kindel soovitus on: ära mine mööda, vaid mine juurde. Tasub öelda, et oled märganud teda murelikuna ja küsida, kas see on õige tähelepanek. Kindlasti öelda välja, mida oled käitumuslikult märganud tema juures ning öelda, et oled tema pärast mures ja sellepärast võtad ühendust.

Nii nagu me ei lähe naabrinaisest mööda, kui ta on libedaga trepil põlve katki kukkunud, et me ei läheks kellestki mööda, kui märkame, et tal on hingeliselt raske.

Inimesed ei hakka tavaliselt kohe oma murest rääkima, see eeldab pikemat protsessi enne kui tuumani jõutakse. Kuidas jõuda?

See võib tulla hästi loomulikult: kohtutakse maja ees jalutades, argiasju rääkides ja inimene ütleb mingi lause, mis paneb kuulajal ohukellukese helisema. Siis tasub öelda: „aitäh, et jagasid, aga räägi veel sellest natuke“. Teha midagi, et inimene usuks, et oled päriselt kohal –päriselt kohalolek on see kuldvõtmeke, ukse avaja.

Kui abivajaja tunneb, et teine inimene on päriselt tema pärast mures, siis tõenäoliselt ta ennast ka avab.

Või on kogemata poetatud, et „elul pole mõtet“ või „tunnen end jõuluajal kohutavalt üksinda“, siis kui see on päriselt märkamine ja sa tunned, et tahad aidata ja jaksad öelda „räägi veel“, siis tavaliselt inimene ka räägib. „Kuu peale“ saadetakse ja endasse sulgutakse siis, kui tunnetatakse, et teisele inimesele ta tegelikult ei lähe korda ja küsitakse ainult viisakuse pärast. Oluline on päriselt märgata ja päriselt hoolida.

Ja kui inimene ütlebki, et ta ei näe millelgi mõtet. Mida siis teha?

Kui on tõsised ohukellukesed, siis tuleb veenduda ja üle küsida, mida oma väljaütlemisega mõeldi ja siis tuleb aitajal oma peas mõelda, kes oleks kõige õigem inimene abivajaja jaoks päriselt kohal olema ja teda kuulama. Kas tema ise või leida keegi teine. Hinnata olukorda ja riski, kas abivajajat võib jätta üksinda, kas tegemist on kriisiolukorraga või on aega rahulikult lihtsalt olemas olla. Küsida, kas abivajajal on kedagi, kellega rääkida või olla, julgustada teda kellegagi ühendust võtma.

Kui sa oled ise tundnud ära endas pikaaegse õnnetu olemise tunde, siis millest alustada „august välja ronimist“?

Kõige parem õpetaja on elu ise, inimese enda elukogemus. Kui on sisemist elujõudu, siis tavaliselt inimene võtab kasutusele midagi, mis on varem aidanud.

Kui jõuluaeg on kellegi jaoks raske, elu on läinud nii, et ollakse üksi, siis küsida endalt, mis on see, mis on varem sellistes olukordades aidanud.

Mõelda korraks iseenda peale, milline abiküsija ja vastuvõtja ma olen. Kui avastad, et jõuvarusid on vähe, siis mõelda, milliste inimeste käest mul siiski oleks mugav abi küsida: öelda, et mul oleks vaja rääkida, kasvõi lihtsalt jalutama minna või sauna.

Vaimse tervise raskuste puhul ei ole ka mingi häbiasi pöörduda professionaali poole. Vaimse tervise häirumise üle otsustab igaüks ise: kas see häirib igapäevase eluga toimetulekut, ka elus rõõmu, naudingu ja tänutunde tundmist. Kui ma taban, et midagi on tasakaalust ära ja teistmoodi kui tavaliselt, siis selle taga võib olla vaimse tervise häire. Selle üle saab aga otsustada professionaal. Hea uudis on, et vaimse tervise häired on päris hästi ravitavad, aga pöörduma pead sa ise. Kui vaimse tervise raskused lähevad enda jaoks üle piiri, siis abi selleks on Eestis olemas.

Kust alustada abi otsimist?

Üks paremaid eestikeelseid lehekülgi, kuhu info on kokku koondatud on peaasjad.ee, kus teemad on kajastatud, nõuanded on olemas, sealt võib leida endale niidiotsa. Samuti on vaimse tervise esmaabi koduleht (https://esmaabi.peaasi.ee/). Kui sa kahtled ja kõhkled, kas sinus on jõudu kellelegi vaimse tervise esmaabi anda, siis meie usume, et iga Eesti inimene on selleks võimeline ja see võiks olla täiesti tavaline oskus.

Maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO vaimse tervise strateegia rõhutab, et vaesus, töötus, kehvad töötingimused, halvas seisus eluase või madal haridustase suurendavad oluliselt vaimsete häirete esinemise tõenäosust. Mida selle teadmisega peale hakata, kui ollakse riskigrupis?

Vaevalt, et keegi meist saab elada elu ilma stressi või pingeta, sest elu ei ole must või valge, kerge või raske. See, kui me ütleme, et elu on kerge või raske, on see tavaliselt peas kinni.

Stress iseenesest on väike pinge, mis annab elule värvi ja särtsu. Ma võin võtta töötuse perioodi kui võimalust millegi uuega alustada või mõelda, et mu elu on kokku kukkunud, sest mul ei ole tööd.

Vaesus, töötus, madalam haridus on ühelt poolt välised riskitegurid, mida saab märgata, teiselt poolt on kõigile inimestele – sõltumata haridusest, elusituatsioonist, vanusest ja perekonnaseisust – kaasa sündinud teatud haavatavus või on meil traumadest tulnud hingehaavad, mis ei ole hästi puhastatud.

Kasu võib olla sellest, et keegi meie ümber märkab seda. On need siis pereliige, naabruskond, riigi ja kohaliku omavalitsuse tasand – meie vastutus on märgata neid, kes on raskesse olukorda sattunud. Vaimse tervise raskused ei ole on/off nupud, inimene ei oska sageli ise vaimse tervise tasakaalu leida, mängu tuleb ka keskkonna vastutus – meie kõigi vastutus märgata neid, kes on tasakaalust väljas.

Inimene ise – kui on vähegi jõudu – võiks mõelda, kellega ta saab rääkida, kust ta leiaks rõõmu tasakaaluks keerulisele eluolukorrale. Tasub teha endale nimekiri tegevustest, mis rõõmu tekitavad ja sealt siis valida. Näiteks mina vahel ütlen endale: Külli, ära mõtle üle, jope selga ja õue jalutama! Sest ma tean, et värske õhk ja pikk jalutuskäik teevad mulle head. Või  helista tütrele. Või tee midagi koos lastelastega.

Kui jõudu on endal vähe, siis mul on lähedastega kokkulepe: et nad kutsuksid mind heatahtlikult kaasa.  

Kui öeldakse, et „mul ei ole mingit jõulutunnet” – kuidas seda saada?

Jõulutunne tuleb enda seest leida. Ma usun, et iga inimese sees on jõuvarud ja et enda suhtes tuleb olla heatahtlik. Mõista, mis eluetapp parajasti on ja mõelda, mille üle vaatamata kõigele tänulik olla – usun, et nii poeb jõulutunne tasapisi sisse. Vaikus ja omaette olemine, pikemad jalutuskäigud, vaiksed ja rahulikud vestlused enda jaoks oluliste inimestega.

Jõuluaeg, on aeg, kus ei peaks kiirustama, kus on hetkes püsimise võlu.

Peaasi.ee pakub meeleolu parandamise veebikursust

MTÜ Peaasjad on saanud valmis veebikursuse, mille eesmärk on jagada tõenduspõhist infot meeleolu parandamiseks ja vaimse tervise tugevdamiseks ning arendada oskuseid iseenda aitamiseks. Kursusega saab alustada endale sobival ajal, see kestab 10 nädalat ning iganädalaselt peaks kursuse läbimiseks arvestama paar tundi.

 „Jõulud võivad tuua palju rõõmu, aga mitte alati. Pühadeajal võivad inimesed tunda rohkem stressi, alanenud meeleolu ja üksindust. Ootame e-kursusele osalema kõiki inimesi, kes tunnevad, et nende meeleolu on alanenud, energiatase vähenenud ning elurõõmu varasemast vähem. Pakume võimalust õppida ja läbi proovida erinevaid tehnikaid, et ennast aktsepteerida, toetada oma mõtteid ja tundeid, und ja suhtlemisoskust,“ ütles Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa.

Peaasi.ee meeleolu parandamise e-kursus on mõeldud noortele ja täiskasvanutele, kelle elu häirivad alanenud meeleolu, langenud energiatase, huvide ja elurõõmu vähenemine. See ei tähenda, et inimesel kindlasti on depressioon, aga kuna tegemist on depressiooni peamiste sümptomitega, siis keskendutakse kursusel sellele, et depressiooni olemusest paremini aru saada ja õppida viise, kuidas oma enesetunnet parandada.

Materjalid on koostanud sotsiaalministeeriumi ja Heateo Mõjufondi toel kliinilised psühholoogid Ailen Suurtee, Kadri-Liis Sits ja psühholoog Tuuli Junolainen.

E-kursus on avatud kõigile huvilistele, kuni 30-aastased saavad osaleda tasuta tänu Coca-Cola toetusele, täpsem info kodulehel peaasi.ee.

Kuulutaja