110 aastat nunnudust ehk Mesilane Maia
Nii uskumatu kui see ka pole, aga väiksel mesilasel Maial on tänavu 110. sünnipäev. Seda saab tähistada kinokülastusega, sest alates reedest esilinastub uus täispikk animatsioon „Mesilane Maia 3: kuldne kera“.
Margit Adorf
Mu laps saab sel aastal 8-aastaseks ja mulle väga meeldib see, kui me leiame koos selliseid raamatuid või filme, mida mina isegi temavanuse lapsena armastasin. Meile on meeldinud „Kaarini ja Eeva lood“, „Kõnelused Tiigriga“, „Dr. Dolittle seiklused“, „Smurfid“ ja ka „Mesilane Maia“.
Smurfid ja Maia olid niisugused kapitalistliku lääne tegelased, mida nõukogude aja lapsed (nagu mina) said vaadata vaid Soome TV vahendusel. Mina elasin Tallinnas ja sain oma kodus kõike seda vabalt vaadata. Vanaema juures Rakveres Soomet ei näinud üldse, aga tädi oli progressiivsem ja tema juures oli Soome TV täiesti olemas, kuigi palju kahisevam-sahisevam kui Tallinnas, aga igal juhul oli. Nii et ma tean, et Rakvere inimesed on hea tahtmise juures ka saanud „Soomet vaadata“.
Mina oma lapsepõlves vaatasin 1975. aastal loodud jaapani animesarja Maiast. Sellest animest alates on Maia igal juhul täpselt selline nagu ta on ka tänapäevases filmiversioonis. Kõige esimene Maia film aga vändati 1924. aastal, režissööriks Wolfram Junghans ja tegemist oli tummfilmiga, kus „näitlejateks“ päris putukad. Film oli jupp aega kadunud, kuid siis leiti selle koopia Soomest. See taastati 1912. aastal ja kellel on huvi, siis režissööri nime abil saab selle filmi Youtubest üles otsida ja ära vaadata, see on 9 minutit pikk.
„Mesilane Maia ja tema seiklused“ on originaalis saksa kirjaniku Waldemar Bonselsi raamat, mis esmakordselt ilmus 1912. aastal. Eesti keeles ilmus see esmakordselt 99 aastat tagasi, 1923. aastal, tõlkijaks Richard Roht, luuletused tõlkinud K.E. Sööt. Nõuka ajal oli Bonsels miskipärast põlu all ja uuesti avaldati „Maia seiklused“ eesti keeles alles 1998. aastal. Muuseas, seda esimest on võimalik osades raamatukogudes lugemissaalis kohapeal laenutada, kel huvi, uurige raamatukogude kataloogist välja.
Niisiis on tegemist põlvkondadeülese laste lemmikuga, väga võimalik, et meie seas on elus vanavanaemasid ja vanaisasid ja kindlasti veelgi emasid ja isasid, kes samuti on väikse mesilase Maia seiklustele oma lapsepõlves kaasa elanud. Saab minna kogu perega lapsepõlve tähistama.
Kes aga mingil põhjusel ei ole Maiaga tuttav siis – raamat ja filmid jutustavad putukate seiklustest. Tegelasteks on mesilased, sipelgad, põrnikad, liblikad jne. Maia satub sageli äpardustesse ja sekeldustesse ja peab rangete täisealiste mesilaste valvsa pilgu all nii mõnigi kord oma tehtud vea parandama, olgu selleks siis näiteks koristamine või vabandamine.
Selle raamatu universaalsus ja pikaealisus on selles, et see on hästi mõistetav, sõbralik, inimlikkusele üleskutsuv, õpetab elama selle kõige paremas tähenduses. Hästi eluline ja sooja emotsiooniga. Siin on küll ka hirme ja raskusi, kuid põhiline on see, et nendest saadakse üheskoos üle ja peategelane Maia on sümpaatselt sõbralik, optimistlik, naiivne ja usaldav nagu üks laps ikka ju tavaliselt on. Raamat räägib elu põhiväärtustest lihtsas keeles ja nii, et seda mõistetakse ja armastatakse tõepoolest üle maailma, erinevates kultuurides, läbi mitmete põlvkondade.
Uus film on suunatud peamiselt lastele, see pole sedalaadi lugu, mis püüaks mingeid salanalju sisse pikkida ka täiskasvanuile. Aga ma arvan, et täiskasvanul kinos siiski igav ei hakka, putukate maailm on mõnusalt pehme ja turvaline, värviline ja vaatajasõbralik. Ei röövi kellegi ööund ja annab koduteele kaasa mõnusa sooja tunde.
Seekordne lugu toimub varakevadel, mil mesilastaru unest üles ärkab, muidugi on Maia kõige esimene ja kohe kõiki äratama (oi kui palju kordi ma olen ise olnud selles olukorras, et magaks veel, aga laps juba kargab ringi). Nii et tuttav olukord ka emadele-isadele. Muidugi on mesilaskuninganna selle peale pahane ja mõtleb välja, et korralagedus saab lõppeda vaid sel moel, kui kahte marakratti ehk mesilasi Maiat ja Willit enam kokku ei lasta. Muidugi kuulab Maia seda kõnelust salaja pealt (oi kui palju ma seda ise lapsena tegin!) ja saabki alguse suur seiklus, mille käigus päästetakse sipelgaprintsess, kes tuleb põrnikate küüsist koju viia.
Soovin mesilane Maiale palju õnne ja pikka iga, nagu vanas salmikusalmis: palju õnne eluteel, ela sada aastat veel! Filmisõpradele aga head uut aastat ja meeldivaid kinoelamusi.
