„Tondipüüdjad“ täis nostalgiat ja mängulusti
Jälle jõuab kinodesse film, mida paljud lapsevanemad on vaadanud oma lapsepõlves ja saavad nüüd oma võsukestega taas vaadata. „Tondipüüdjate“ uus osa on hoogne ja lustakas ega jää oma eelkäijale sugugi alla.
Margit Adorf
Juhul, kui te mingil põhjusel ei ole näinud „Tondipüüdjate“ esimest osa, siis soovitan enne kinoskäiku ära vaadata vähemalt 1984. aasta filmi. Teist osa (1989) vaadata pole enam nii oluline, see ei jõudnud esimesele lähedale ja oli pigem paljudele pettumuseks. Üldse ei soovita 2016. aasta „Tondipüüdjate“ uusversiooni, mis võiks lihtsalt olemata olla.
„Tondipüüdjad“, mis reedest alates kinodes jooksma hakkab, on lõpuks jälle see õige kraam ja vääriline järglane esimesele osale. Ühtlasi ütlen etteruttavalt, et uue filmi lõpuosas astuvad vaataja ette ka esimesest filmist tuttavaks saanud tondipüüdjad, Sigourney Weawerit aga näevad need, kes kohe esimeste tiitrite saabudes kinosaalist välja ei torma.
„Tondipüüdjate“ esimeses osas, 1984. aastal, toimus tegevus New Yorgis, kus läks valla tõeline kummitustemöll. „Tondipüüdjad“ ei ole mingi verdtarretav õudusfilm, vaid pigem lastekas, fantaasiakomöödia, samas on selles mingi selline sarm, et kes kunagi lapsena filmi nägi, see tõenäoliselt ootab suure õhinaga ka praegust osa. Väga võimalik, et paljud on seda filmi vaadanud mitmeidki kordi. Mina lapsena esmakordselt nähes küll kartsin neid kohti, kus deemon oli Weaweri tegelaskuju sisse pugenud ja põrgukoerad külmkapis lõrisesid. Aga samas oli natuke naljakas ka.
Uus film on „Tondipüüdjate“ esimese osaga samas meelelahutuslikus võtmes, väga palju on viiteid esimesele filmile. Saab vaadatud ka nii, et ei ole esimest osa üldse näinud, aga mul on tunne, et siis jääb midagi nagu puudu. Tondipüüdjate esimest osa saab laenutada näiteks Apple TV kaudu või vaadata TV1000 East kanalilt. See on perefilm, sobilik lastele alates umbes 12. eluaastast, sama käib ka uue filmi „Tondipüüdjad: Pärand“ kohta.
Film algab salapäraselt ja ehk isegi kergelt õõvastavalt, vanamees püüab pimedas öös kummitust, kuid… leiab ise oma õnnetu otsa. Samal ajal on teises Ameerikamaa otsas üksikema kahe lapsega rahalistes raskustes, ta visatakse üüripinnalt välja. Ja kui selgub, et pikki aastaid erakuna elanud isa/vanaisa on surnud ning temast on maha jäänud maja, siis polegi muud, kui minna seda paika üle vaatama.
Maja on tõeline tondiloss ja muidugi hakkab seal kohe ka igasugu hirmsaid asju juhtuma, aga… need hirmsad asjad on vormistatud armsas lapselikus kastmes. Natukene on kohati küll hirmus ka, aga mitte nii hirmus, et ööune rööviks või päriselt hirmust värisema paneks, pigem on selles seikluslikkust ka põnevust, mis tekitab tunde, et tahaks veel. Nagu lõbustuspargis.
Peaosades on uues filmis põhilisteks tegelasteks lapsed. Põhitegija on kuulsa tondipüüdjast vanaisa Egon Sprengleri tütretütar Phoebe (Mckenna Grace) ja tema sõber Podcast (Logan Kim), lisaks tütrepoeg Trevor (Finn Wolfhard). Just lapsed on need, kes esimesena avastavad, et asjad ei ole päris nii nagu peaks, leiavad üles vanaisa varustuse ja asuvad kartmatult esimesel võimalusel kummitusi püüdma.
Laste kõrval on peaosaliseks veidrikust õpetaja Mr Grooberson (Paul Rudd) ja ema Callie (Carrie Coon). Ma ütleks, et kõik nad sobivad oma rollidesse nagu valatult, kuigi Coon ei ole nii mõjus deemon kui oli Weawer omal ajal. Aga no ajab asja ära ja ei häiri.
Need vaatajad, kes igatsevad filmist kätte saada õiget nostalgialaksu, peavad varuma veidike kannatust. Jah, juba filmi esimeses pooles on eelmisele osale palju vihjeid ja stiililiselt on tondidki samasugused, nalja saab ja kohal on nii Michelini mehikesed kui ka põrgukoerad, aga tõeline nostalgiapidu läheb lahti ikkagi siis, kui Phoebe helistab vanale tondipüüdjale Peter Venkmanile (Bill Murray) ja kui lõpuks need õiged ka ikka kohale saabuvad. Siis võib küll korra vanal filmipeerul pisike nostalgiapisar silmanurka veereda ja seda ikka heas mõttes.
Sprengleri osatäitja Harold Ramis suri aastal 2014 ja tänavu linastunud film ongi pühendatud talle. Arvan, et talle meeldiks see film küll ja teist külge ta hauas ei pööra.
Kui teist on „Tondipüüdjad“ seni täielikult mööda läinud, aga te olete näinud telesarja Stranger Things, siis võiks teile meeldida ka „Tondipüüdjate“ film.
