Oleg Gross: mul on hea meel, et raha ei ole mind rikkunud

OG Elektra omanik, ettevõtja Oleg Gross tähistas sel nädalal 70. sünnipäeva. Koroona tõttu suurt pidu korraldada ei saanud, ühtegi külalist ta ei kutsunud, kuid juba hommikul kell kaheksa tulid esimesed õnnitlejad Rakvere vallas Tobia külas asuvasse kontorisse ning neid jagus õhtuni.

Katrin Uuspõld

„Ma südamest tänan inimesi, kes mind märkasid, saatsid sõnumeid, helistasid. Hommikul kella viiest hakkasid tulema kõned, esimene oli Taist, helistas vana sõber, siis vend. Päev läks tihedaks, umbes viiekümnele jõudsin vastata, aga kõigile lihtsalt füüsiliselt ei suutnud. See teeb muidugi südame soojaks, et meeles peetakse,“ rääkis Oleg Gross. „Põhjus ilmselt selles, et sain 70 – ikkagi nii vana mees! Aga midagi hullu ei ole, tunnen ennast täie energia juures. Olen väga tänulik.“

Kui juubilaril on kõik asjad olemas, siis inimesed on hädas – mida ometi kinkida? Mis teeb rõõmu?

Kõige parem kink on, kui inimene tuleb ise kohale. Materiaalne pool on täiesti kõrvaline. Kutsungi üles, et võiks ühiskondlikult kokku leppida: vähem kinkida ja rohkem kohale tulla ning südamesoojust ja märkamist edasi anda. Asjade maania, et midagi peaks kindlasti viima… Minu juurde võib alati tulla tühjade kätega – see kõlab imelikult, aga põhiline, et hea tuju ja head soovid on kaasas. Rõõm on muidugi kõigest, mida toodi, see teisipidi väljendab inimeste austust.

Kuidas elada nii, et 70aastaselt olla hea tervise juures?

Mulle teeb rõõmu, et mu 94aastane ema on hea tervise juures. Me iga päev helistame kord või paar. „Tere, mamma, kuidas Sul on? – Kõik on hästi, pojake.“ Ema poolt peavad mul olema head geenid, 70 ei ole veel küll mingi vanus. Praegu tunnen, et pool elu on veel ees!

Kas teadlikult jälgite toitumist ja teete trenni?

Isa oli mul aus mees, töötas küll kõrgetel kohtadel, aga elasime üsna vaese perena. Isa oli lõpetanud Olustvere ja Tartu ülikoolis põllumajandusteaduskonnas agronoomia, nii et toitumisest oli ta väga hästi aru saanud, vanemate kasvatus oli meil väga tugev. Mesi oli alati ostetud, suhkrut meil majas kunagi ei olnud. Valget jahu ei olnud, ainult täisterajahu. Meil oli ka lehm, kuigi ei oleks vaja olnud, sest isa oli sovhoosi direktor. Aga oli lehm ja hiljem ka kitsed. Nii et minu lapsed on väiksest peale kitsepiima saanud.

Tervislik toitumine on kindlasti väga oluline. Samuti tervislikud eluviisid. Olin noorena lõbus sell, aga ma ei ole alkoholiga liialdanud ega kunagi suitsetanud. Ja ma üritan magada vähemalt kaheksa tundi. Kestev magamatus on kindlasti halb. Selles mõttes olen oma ema poeg, et teen isegi päeval paarikümneminutilise uinaku.

Spordiga peab aga ettevaatlik olema, minul on kurvad kogemused. Maadlusega. Surma ma päris ei saanud, aga mul on sporditrauma, kaelalülid olid paigast ära ja viiekümneselt tehti mul keeruline operatsioon.

Täitsin omal ajal meistersportlase normi klassikalises maadluses, aga olin ka väga heade füüsiliste eeldustega, tegin kõrgkoolis väga vähe trenni, ainult kaks korda nädalas. Mida vanemaks olen saanud, seda vähem olen teinud jõuharjutusi ja rohkem sirutus-, venitus-, lõdvestusharjutusi. Need on omaaegsed maadluse soojendusharjutused, mida teen iga päev pool tundi, kokku paarkümmend harjutust, 1200 liigutust. Ise teen endale kava ja mingeid vahendeid vaja ei ole, piisab tekist põrandal, aga saan ka ilma selleta hakkama kui vaja.

Mille üle tagasi vaadetes on eriti suur rõõm?

See, et minu jaoks ei ole raha ebajumal. Ma ei ole oma varanduslikku seisu üle kandnud üleolevusse. Tunnen end kõige paremini kõige lihtsamate inimeste seas. Võibolla on see sellepärast, et kujunesin lapsena rasketes tingimustes lõpuni välja. Ma ei tea kuidas järgmiste põlvkondadega läheb. Kuigi poeg Georgi puhul ma näen selgelt, et ta on sõbralik ja mõistlik. Mul on hea meel, et raha ei ole mind rikkunud ja kui mul on kõht täis ja tuba soe, siis piisab. Ma ei kuluta enda peale palju, sest mul lihtsalt pole vaja.

Kõiki asju ei saa rahasse arvestada, tuleb arvestada näiteks kohaliku kogukonnaga. Püüan seda jälgida ja ka oma järglastele näidata. Kõik siin ilmas oleme võrdsed, keegi ei võta siit midagi kaasa. Sa pead elama oma elu nii, et su teod lähevad inimestele korda ja kui sa midagi ka varaliselt teenid, siis läbi selle, et oled midagi inimestele pakkunud. See on teisipidi ka äriprintsiip vabas turumajanduses: saad müüa teenust, mida inimene tahab, ja kui seda hästi teed, siis on kõik hästi. Oled sina rahul ja on inimesed rahul.

Mis puutub näiteks kopterisse, siis see ei ole mingiks esinemiseks. Meil on väga spetsiifiline ettevõte, kauplused on üle Eesti laiali, kruntide otsimine on väga suur töö. Lõbulende ma praktiliselt ei tee. Kui käin kuskil kopteriga söömas, siis on see alati seotud mõne kinnisvaraarendusega. Kaardi ja ilusate kõnede järgi ma krundi üle ei otsusta, peab ise väga täpselt igast kandist uurima, arvestama inimeste liikumist, harjumusi, traditsioone. Täna on ühe kaupluse rajamine krundist väljaehituseni kaks miljonit, kui sellega eksid, siis pikalt vastu ei pea.

Kas midagi on ka kahetseda?

Noorena lasti mind jahipüssist – oli öine pidu, kaalukust jäi tol hetkel puudu. Georgil on seda praegu rohkem kui minul, sest ta on väiksena saanud palju kõrvetada. Ta ütleb mulle tihti, et „Isa, mõtle!“, nii et vahel on küsimus kumb siin isa ja kumb poeg.

Noorena olin tormakas, juhtus asju, mis oleks võinud olemata olla, kasvõi vigastused maadluses.

Äris ma suuri prohmakaid ei ole teinud, tõsi, kõik ei ole õnnestunud. Aga suures pildis on hästi: ma ei ole kellelegi liiga teinud, ei ole varastanud, mul ei ole hingel midagi sellist, mida peaksin suures plaanis kahetsema. Väikeseid asju on, aga eks see tagantjärgi tarkus on muidugi täppisteadus.

Kas eduka äri eelduseks, on rohkem teatud iseloomuomadused või on see õpitav?

Iga inimene on mingis valdkonnas andekas. Kõige olulisem on ära jagada, mida sina jagad. Kui ma oleks hakanud tegema valet asja, näiteks käekellasid remontima, siis need vedrud lendaksid mul!

Lõpetasin kõrgkooli maakorralduse erialal, kus tuli ilukirja teha – tagantjärgi ütlen, et ega mul poleks tohtinud lõpetada lasta, sest ma ei osanud ilukirja, segas ka õlga tulistamine, nii et kui ma tušisulega vatmanpaberile vajutasin, läks sulg paberist läbi. Tüdrukud tegid need tööd minu eest ära, ma ise ei suutnud! Küllap õppejõud seda aimas, minu lugupidamine talle. Teiste kooliasjadega sain aga väga hästi hakkama ja planšette ei pidanud ma elus joonistama, läksin kolhoosi teise töö peale.

Asjad on saanud alguse unistustest ja eesmärkidest.

Kindlasti! Mäletan, mul olid lapsena dressipüksid jalas, pesukummiga diagonaalis üle õla ja mänguasjaks oli puupulk, mille otsas oli kuullaager – sellega mängisin. Unistused olid juba siis, lihtsalt need ajas muutusid. Minu esimene eesmärk ja unistus oli auto. Meie peres ei olnud autot, vaatasin taksosid ja teiste perede autosid, onul oli Pobeda.

Ühel hetkel tahtsin minna Jänedale õppima põllumajandust, aga ema ja isa ütlesid, et ära sa, poeg, seda küll tee, sest põllumajandusel ei lähe kunagi hästi. Lõpetasin keskkooli, tahtsin väga taksojuhiks minna, onu töötas Tallinnas kaubanduses kõrgel kohal ja tema käsi ulatas igale poole, ka Tallinna taksoparki uue takso peale, aga pärast keskkooli tuli suve jooksul mõistus pähe – läksin Tallinna TPIsse, sel ajal lastigi peo käigus mulle õlga, mind eksmatrikuleeriti tervislikel põhjustel ja läksin Tartusse põllumajandust õppima.

Mis on praegune unistus?

Minu soov on, et meie kaupluskett ei ühineks mõne teisega, vaid kestaks edasi. Näen, et Georg on valmis seda koormat kandma, kuigi ta mõistab, mis jamad sellega on. Aga kõik ei kuku kokku ka majanduskriisis, tugevamad jäävad. Olulised on juhtimisotsused, sa pead neid tegema paremini kui teised.

Kui vaadata praegust olukorda Eestis – elektrihinnatõus ja tuure koguv üleüldine hinnatõus – mida soovitada riigijuhtidele ettevõtjana?

Kui mu sünnipäeva puhul poliitikud helistasid, siis võtsin selle teema kohe jutuks. Minu sõnum on, et ärge jätke lihtsaid inimesi ja keskklassi hätta. Ka sellest tuleb aru saada, et kui ettevõtted hakkavad kukkuma, siis on täiskatastroof. Riik ja töötukassa maksavad ju ainult neid rahasid, mis ettevõtlusest ja töötajate poolt maksudena laekub. See raha ei tule ju taevast. Riik saab piiratud võimalustega aidata, aga riigi roll on täna see, et ei tohi hädas olevatelt inimestelt rohkem makse korjata. Minu üleskutse on võtta energia- ja soojatootmise maksud ja aktsiisid kõik maha. Ja siis kaaluda võimalusi hinnakompensatsiooni asjus. Täna ei ole Eesti riik nii kehvas seisus, täna on rahaliinid lahti. Ma olen kogu aeg olnud laenu vastu, aga täna peab riik tervet ühiskonda selles olukorras aitama. Korraldus, kus omavalitsuste kaudu toetust jagatakse, on väga halb.

Aga pärast halvemaid aegu tulevad paremad. Emotsionaalselt ei tohi mõelda: nüüd on kõik läbi! Ei! Päike tõuseb ikka iga päev uuesti. Kõigest saab üle. Ja muidugi kutsuda üles kokkuhoiule, kus see võimalik on. Mitte nii nagu poliitikud ütlevad, et ettevõtted, hoidke elektrit kokku! Tootmisprotsesse ei saa ju peatada, palju ei ole teha, aga nii palju kui võimalik. Nutmine ja halisemine ei aita, tuleb ratsionaalselt mõelda ja arvestada, et pärast halvamaid aegu tulevad paremad. Või siis veel halvemad, aga ükskord siiski tulevad ka paremad.