Võõrsil jääd võõraks

Dokumentaalfilm „Kaks tundi õnneni“ on valus vaatamine, võimalik, et ka silmiavav, sest filmi autor Monika Siimets näitab publikule seda, mis tavaliselt jääb varju – seda, mida võõrsile kolimine teeb eestlaste lastega.

Margit Adorf

Kahtlemata on see film olnud raske ettevõtmine, sest tööd selle kallal alustati juba seitse aastat tagasi. 2015. aastal pöördusid Siimetsa poole antropoloogid, kes on aastaid tegelenud migratsiooni uurimisega. Neil oli idee, et rände teemast on vaja teha ka dokumentaalfilm. Päris filmimiseks läks 2018. aastal, kuid seetõttu sai ka suurem osa filmist juba 2020. aastaks üles võetud, nii et filmist on täielikult puudu pandeemia osa. Mis sai pandeemia ajal nendest eestlastest, kes hotelle koristasid? Tööd ju enam polnud. Kas nad jäid sinna või tulid tagasi?

Filmi näinuna arvan ma, et ei tulnud sealt keegi tagasi. Minu jaoks jäi väga eredalt kõrvu kajama, et filmis muudkui õhati selle järele, kui tore on Eesti, üks nimetas seda parimaks kohaks maailmas, lausa paradiisiks… aga tagasi ei tulnud ikkagi keegi. Eesti on nende naiste jaoks nagu mingi kättesaamatu iidoli armastamine, nad tahavadki selle järele ainult õhata, aga kui see armastatu ühel päeval uksele koputaks ja ütleks, et paneme leivad ühte kappi, siis oleks uih ja aih, ei mis nüüd mina…

Siimets on oma filmile autorina valinud selgelt melanhoolse ja traagilise raamistuse, mida rõhutab kurblik muusika, halli ja vihmase ilmaga filmitud kaadrid, lumes ja pimedas filmitud stseenid. Rusuv meeleolu domineerib ja kuigi filmis on siiski vähemalt ka üks mees, kes ütleb, et ta on rahul ja ta on õnnelik ja uhke selle üle, mida ta teeb (Lapimaa ettevõtja), siis valdavaks tooniks on ikkagi nukrus, mille elavaks kehastuseks on Eesti Keele Õpetaja.

Eesti Keele Õpetaja on kõrvuni isamaasse armunud ja ta on Soomes oma missiooniks võtnud selle, et sinna kolinud lapsed ei unustaks eesti keelt. Paraku on ka selliseid lapsevanemaid, kes pigem ei ole üldse huvitatud sellest, et laps eesti keelt õpiks, sest võõrsil jääd võõraks, kui ei võta omaks sealse maa kombeid.

Osad eestlased integreeruvad uuel maal sedavõrd, et ei räägi enam koduski eesti keelt, lastel on Eestist üsna väärastunud pilt, nad pole seal aastaid käinudki või siis kui käivad, ööbivad paar päeva hotellis ja tulevad ruttu tagasi. Eestis pole enam midagi, mis neid siin hoiaks. Üks ehitaja ütleb, et tal on Eestis lapsed ja see on ka ainus põhjus, miks ta seal käib. Mis sellest mehest sai, kui saabus pandeemia? Kas ta oma lapsi vaatamas käis? Me ei saa seda teada.

Eesti Keele Õpetaja igatahes on oma õpilastele sageli nagu pereliige, sest Soome kolinud vanemad on kogu aeg tööl, neil ei ole mitte ainult üks, vaid vähemalt kaks töökohta ja kui saabub vaba päev, siis nad ei igatse muud, kui vaid jalad seinale visata ja telekat vaadata. Lapsele surutakse raha pihku ja öeldakse, et vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Pole hooliva pere tunnet, nii kirjeldab õpetaja, kes ise küll Eestis suvel käib ja muudkui Eesti järele õhkab, aga tagasi pole tulnud temagi.

Teismelisi lapsi on filmis portreteeritud mitmel korral, ja läbi nende joonistubki kõige eredamalt majanduspaguluse traagika. Näib, et vanemad on neil valdavalt sellised, kes lastest lihtsalt üle sõidavad. Öeldakse paar tundi ette, et nüüd sõidame ära ja nii on. Ema ütleb pojale suu sisse, et temal on Soomes parem olla ja nii on. Teine ema guugeldab naerdes koos tütardega eestikeelset sõna, sest see ei tule enam meelde. Tütred on tal aga sellised, kes ei taha Eestist midagi kuulda ja arvestades seda kui soomestunud nad on, siis arvatavasti õigesti teevad. Keegi ei oota niisuguseid soome mammisid tagasi. Nad ei ole enam omad. Omad ei ole enam omad.

Kõige tragikoomilisem on aga üks südikas daam, kes aina õhkab Eesti järele ja kiidab kui hea siin on elada, lõpuks pisarsilmil ka Soomest lahkub, tagasi Eestisse. Muudkui kiidab, kui tore ja mõnus ja ideaalne on Eesti… Ja siis mõne kuu pärast pakib kohvrid, et taas kodumaa tolm jalgelt pühkida. Ema istub, käed rüpes, midagi teha ei saa, tütar pole kuskil rahul, omaenda perfektne Eesti ei kõlba. Täisealise lapselapsega eesti keeles enam rääkida ei saa, sest ta lihtsalt ei oska. Tütart näeb vaid läbi hakkiva ja sahiseva arvutiekraani, kus kostuvad kiljatused, et küll on Islandil kaunid päikesetõusud, kuid näha on sellest vaid tumedaid moondunud varje…

Filmi ainsaks tasakaalustavaks tegelaseks on mees, kes läks Lapimaale ja kes enda kohta ütleb, et seal, kus teised näevad takistusi, leiab tema võimalusi. Ja tõepoolest – temast on saanud Soomes ettevõtja, ta on pisikesele Lapimaa külale andnud lisaväärtuse, kasvatab põhjapõtrasid ja paistab olevat eluga igati rahul. Kuigi, mingi nukker alatoon on siiski ka temas.

Kuigi ma olen siin pikalt muljetanud erinevatest tegelastest, julgen kinnitada, et ega te ei saa sellest filmist õieti mitte mingit aimu, kuni seda pole oma silmaga vaadanud. See on mõtlemapanev ja ilmselt ka silmiavav. Siin omakeskis võib ju mõelda nendest, kes on ära läinud, et neil on kindlasti parem või et neil kindlasti ei ole seal parem, aga oma silm on siiski kuningas. „Kaks tundi õnneni“ on film, mis viib vaataja sellele maailmale lähemale, mida majanduspagulased elavad. Kas või kui palju nad seal õnnelikud on, kas nad seda isegi teavad.

Ma siiski loodan, et need, kes on tulvil Eesti-igatsust, need lapsedki, ühel päeval siiski tõesti kätte võtavad ja tagasi tulevad. Ja et meie, siinelanud, oskame neid tagasi võtta. Vähemalt need lapsedki, kes on lihtsalt ära viidud ja kes igatsevad tagasi, võiksid tulla. Ja osata rahul olla. Aga ehk on vaid nemadki õppinud vaid igatsema ning alati jääb õnnest veel natuke puudu…