Tõenäoliselt kõige igavam lastefilm
Reedel jõuab kinodesse laste multifilm „Oglikud“ – ma ei tea, kuidas lapsed sellesse suhtuvad, aga mina lapsevanemana ei ole vist küll iial pidanud vaatama teist sama tüütut ja nii igavat filmi.
Margit Adorf
Ma pidin end kõvasti sundima, et film lõpuni vaadata, see oli tõsine pingutus. Olen elus vaadanud palju erinevaid lastefilme ja ikka püüdnud nendesse hästi suhtuda, isegi siis kui mõni lugu ei ole päris minu maitse, aga ma saan aru, et näe, lapsele meeldib. Siiski, enamik filme on sellised, et neid ei ole igav vaadata ka lapsevanemal ja muidugi on hulk ka niisuguseid lastekaid, mida vaatad tõelise rõõmuga rohkemgi kui ühe korra, täiesti vabatahtlikult. Kahjuks „Oglikud“ nende toredate filmide sekka ei kuulu.
Väga võimalik, et mulle isiklikult hakkas vastu ka see keskkond ja tegelased, millesse loo jutustajad vaataja viivad. Tegevus toimub linnakeses nimega Haisula (Smellville), mille veerel asub suur haisev prügimägi, kuhu omakorda saabuvad elama oglikud, ehk prügikollid, kes armastavad prügi süüa. Linnapea soovib prügimäe likvideerida ja selle asemele ehitada tervisekeskuse. Nüüd tekib probleem, sest lapsed on vahepeal prügikollidega sõbrunenud ja asuvad selle eest võitlema, et sisserännanud kollid saaksid oma väljavalitud elukohas edasi elada. Lõppeb aga kõik sellega, et prügikollid saavadki prügimäel edasi elada – veel enam – sinna luuakse prügila seikluspark. Kõik on õnnelikud.
Mina ei ole õnnelik. Lapsevanemana ma ei ole kohe üldse rõõmus sellise prügirõõmu üle, sest ma pean kodus iga päev võitlema ja seletama, et tuba peab koristama, ei saa elada kodus nagu prügimäel – ja siis, palun väga, tuleb kinodesse niisugune film, mis jutustab, et hästi tore on olla prügikoll. Tänan, ei. Aga see selleks, eks ma räägin seda ju ikkagi kerge huumoriga. Ja ilmselgelt on siiski olemas suur hulk inimesi, kellele mingil mulle arusaamatul põhjusel see oglikute-punt meeldib, Saksamaal on lastele autor Erhard Dietl kirjutanud-joonistanud nendest mitmeid raamatuid ja miskipärast on see sari palavalt armastatud. Kokku on raamatusarjas 34 erinevat raamatut ja seda on tõlgitud 13 keelde. Eesti keelde neid tõlgitud ei ole.
Minu jaoks oli film jube tüütu, veniv ja igav eelkõige stsenaariumi tõttu. Liiga politiseeritud, lisaks kumas liiga palju läbi ehk seegi soov, et põgenikeprobleemi lahendada-leevendada. Kui arvate, et siin oli ribagi juttu sellest, kui oluline on prügi sorteerida, seda õigesti taaskasutada vms, siis eksite rängalt. Kui see oleks nii olnud, siis ma oleks filmile nii mõndagi andeks andnud, aga antud juhul oli see film igavam kui riigikogu istungi ülekanne.
Vaesed lapsed kannatasid ignorantsete vanemate terrori all, linnapeast ema sundis oma poega parema tuleviku nimel muudkui õppima ja pingutama, harjutama tšellot (!) ilmselt mõtles autor, et just see pill on kõige piinavam asi, mida laps harjutama peaks. Oeh. Ja siis ühe väikelapse ema istus ninapidi telefonis ega märganudki iialgi seda, kuidas üle tema pea lendas päris tõeline prügilohe. Nojah. Ja siis pahalane ehitusboss, kes tahtis lihtsalt rikastuda ja ehitustöölised, kellest kõik olid lollid kui lauajalad. Ma ütlen ausalt – kogu see klišeedest kokku konstrueeritud krempel käis mulle julmalt närvidele. Painavalt halb. Ja mul ei olnud kordagi naljakas, kuigi reklaamid lubavad, et on tore ja lõbus.
Kui mõni sõna head ka välja punnitada, siis no visuaalse poole pealt ei ole kurta, tehniline teostus on hea, tegelased nunnud. Vähemalt silmad ei jooksnud vaadates verd. Aga muidu… Ma soovitaks pigem vahele jätta. Järgmisel nädalal tuleb lastele kinodesse uus film „Kanajänes ja pimeduse hamster“, oodake parem see ära. Hoolimata väga imelikust pealkirjast, on see palju normaalsem ja parem, lõbusam ja ka õpetlikum film.
