Igav liiv ja tühi väli

Kadri Kõusaare „Kõrb“, mis esilinastub 25. märtsil, on paraku kehvapoolne ponnistus teha suurt filmi. Heal juhul lühifilmi materjal, mis on venitatud täispikaks.

Margit Adorf

Kõusaar ütles pressilinastust sisse juhatades, et ega see nüüd mingi tüüpiline eesti film ju ei ole. Paraku on ikka küll, seda kõlbab täiesti kirjeldama Juhan Liivi luuletus. Ega see luuletus ju iseenesest halb ei ole, emotsioon on siiras ja pildi maalib silme ette. Nagu ka Kõusaare film, mis on küll ilmselt südamest tehtud, aga jääb kohmakaks.

Kadri Kõusaar on iseõppinud filmirežissöör, hariduselt on ta hispaania keele filoloog. „Kõrb“ on tema jaoks kolmas täispikk film, lisaks on ta teinud ühe lühifilmi. Kõusaare esimeseks filmiks oli 2007. aastal valminud skandaalne „Magnus“, mis kõneles ühe noormehe enesetapust ja ei olnud filmina suurem asi, aga ometi näidati seda lausa Cannesi filmifestivali alaprogrammis ja sealt sai Kõusaar endale filmitegijana hoo tiibadesse.

Teine täispikk film, „Kohtumõistja“ (2013) oli kõva hüpe paremuse poole. See filmiti inglise keeles ja inglise näitlejatega. Olgu öeldud, et Kõusaar on lõpetanud ka Inglise Kolledži, nii et keelepõhi on tal korralik. Kui nüüd võrrelda „Kohtumõistjat“ ja „Kõrbe“, siis paraku peab ütlema, et „Kõrbe“ puhul suurt loomingulist arengut näha ei ole, nõrgad on nii idee, stsenaarium kui ka teostus. Eriti arvestades asjaolu, et autor on selle filmi kallal töötanud kümme aastat.

Varem võis Kõusaare kohta öelda, et ta on seda tüüpi tegija, kes lihtsalt võtab kätte ja teeb ära, väga pikalt ei kaalu ega kõhkle ja tulemusi nagu on. Et parem on ikka midagi valmis teha kui jäädagi vinduma ja mingit perfektsust taga ajada. Selles on omamoodi võlu. Nüüd aga, paraku, on kümme aastat veninud projekt üsna kahvatu. Muidugi jääb selle aja sisse pere loomine, lapsed, pandeemia… Aga… Kinolinalt vaatab vastu kahvatu ja kesine lurr, mitte settinud ja selginenud tummisus. Filmiti kõrbes, kuid ausaltöeldes oleks selle saanud samahästi ära teha mingis suvalises stuudionurgas, nii vähe oluline on seal kõrb kohana.

Iseenesest ma saan Kõusaare suurest kõrbesse armumisest aru küll, ta ütles paar aastat tagasi ajakirjas Teater Muusika Kino ilmunud intervjuus, et tema esimene reis kõrbesse oli Sahara ja täpsemalt Siwa oaas. Olles ise seal käinud, võin kinnitada, et see on muinasjutuliselt lummav ja kaunis koht. Asjale lisab vürtsi see, et oaas asub sügaval keset kõrbe ja kuni 1970. aastateni ei viinud sinna ühtegi korralikku (loe: asfaltiga kaetud) maanteed, nii et turistid sinna suurt ei sattunudki. Koht asub üsna Liibüa piiri lähedal, elanikeks peamiselt berberid, elanikkond umbes 33 000. Seal käis puhkamas Kleopatra ja seal elas kuulus Ammoni oraakel. Elamus kogu eluks.

Kõusaare film siiski ei ole selle algtõuke kohaga kuidagi seotud, me ei näe seal seda suurt kõrbekaunidust. Natukene vaateid on, aga vähe ja kohmakalt edastatud. Beduiinid on, relvastatud mehed on, no see on autentne. Vilksamisi puudutab autor ka naiste teemat, ümberlõikamist, kuid seda pigem lihtsalt garneeringuna.

Lühidalt on lugu selles, et blond naine, vabakutseline fotograaf, rändab kõrbes üksi ringi, kuni ta ühel heal päeval pantvangi võetakse. Lihtsalt heast peast oma öömaja toast, vaikselt, suure kärata. Suurt rabelemist ja vastuhakkamist ega vägivalda ei ole. Naine viiakse eraldatud kõrbehütti, mis on ikka tõesti päris algeline, lihtsalt auk liivakivis. See on üksik punker, kus siis põhitegevus käib, aga kus keegi alaliselt ei ela, seega ei saa tekkida mingeid suhteid erinevate inimeste vahel, on ainult see naine, tema valvur ja mõnikord vee ja toiduga varustamas käivad kolm meest, kes on üsna visandlikud tegelased.

Loo põhiliin jookseb niisiis vangistatud naise ja tema valvuri vahel, vahepeal on paar mälupõiget naise minevikku, mehest ei saa me suurt midagi teada. No ta räägib küll, aga tema juttu ei ole lavastatud, erinevalt rootslannast peategelasest, kelle puhul on tegelaskujudena mängu toodud ka eksmees, õde ja õelaps. Aga paraku see võtab ohkama, sest need lavastatud mälupildid on ikka päris viletsad.

Näiteks mees ja naine voodis. Naine teatab, et on salaja mehe sperma uuringutele viinud ja seega viga on mehes. Mees vaidleb korraks vastu, et temas küll mingit viga ei ole, aga siis teatab, et jah, talle tehti ju vasektoomia, et tal juba eelmise naisega kolm last… Sisuliselt on ta naisele mitu head aastat valetanud. Naine jääb selle peale suht tuimaks, keerab lihtsalt selja ja ütleb surnud kala kombel, et nende suhe on läbi. See on nii halb stseen, et lausa valus vaadata.

Aga igal juhul see naisvang ja meesvalvur mingil hetkel leiavad teineteist, musitavad ohtralt ja seksivad ja siis saab film läbi ka. Valvur laseb naise kõrbesse vabaks ja see lihtsalt klõps klõps kõnnib tagasi koju, filmi lõpuosa on väga rutakas. Naksti on ta mingite kohalike juures ja järgmisena juba sõidab Rootsi rongis. Mõttetu. Kogu see rännak, mille nimel? Jah, on suur igatsus ja kultuuride kokkupõrge, kuid paraku on seal lihtsalt palju tarbetut dialoogi ühes väikses hütis ja selle esisel platsil ning sellega asi piirdub.

Veel üks asi – filmis peaaegu puudub muusika. On südametukseid ja metronoomi tiksumist, on ka paar jupikest muusikapala, aga filmil ei ole mitte mingisugust muusikalist kujundust. Kui muusikat üldse ei oleks, võiks ju arvata, et Kõusaar tahab selle filmiga vallutada mingite moslemiriikide kinosid (seal teadupärast osa usklikke muusikat üldse ei kuula), kuid arvestades seda, et filmis on siiski ka paljast ihu ja seksistseene, vaevalt see nii on. Küllap muusika ärajätmine on sihilik otsus, kuid kasuks see filmile ei tule.

Lõpetuseks – mulle tundus, et vähemalt kolmele naisele pressilinastusel avaldas film sügavat muljet, nii et lootust on, et ka see film leiab endale andunud austajad, paraku mina nende ridadesse ei kuulu.