Aeg annab ajale kõla: koolijuht ja hariduselu edendaja Otto Amer

Virumaa kultuuri- ja kodulugu hoolikalt uurides võib sattuda isiksustele, kelle teod ja mõtted ei mõjuta ainult täiskasvanuid, vaid ka lapsi ja noori ning koguni koolielu. Mõeldes eelseisavale õpetajatepäevale, käsitlen tänases artiklis koolijuhti, kelle teened Virumaa hariduselu kujundamisel on olnud vägagi tähelepanuväärsed.

Karin Hansson

23. septembril möödus 80 aastat Kadrina kooli- ja kirjamehe Otto Ameri sünnist. Kes oli aga see mees, keda ühteaegu hinnati ja austati?

Otto Amer sündis 1934. aastal Uus-Petseri külas kooliõpetajate peres. Tema lapsepõlv möödus kodukandis maalilise looduse keskel. 1947. aastal kolis pere koos ema ja vennaga päriselt Eestisse.

Kirjanikud juhatasid ajalooni

Juba algkoolis õppides näitas Otto Amer üles suurt huvi keelte vastu. Eriti huvitasid teda aga eesti ja vene kirjanike elulood. Aastatel 1953-1957 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis vene keelt ning kirjandust. Tema suurteks lemmikuteks tudengipõlves olid vene autorid Mihhail Lermotov ja Anton Tšehhov, eesti kirjanikest aga August Gailit, Jaan Kross ja Ülo Tuulik, kelle romaanid ja mõttekäigud avaldasid noormehele nii tugevat muljet, et ta otsustas edasi kaugeõppesse ajalugu õppima minna. Lisaks maailma ajaloole omandas ta väga head teadmised ka Venemaa ja Skandinaavia maade varasemast ajaloost.

Kooli lõpetamiseks vajaliku väitekirja kaitsmine jäi noormehel aga paraku pooleli, sest juba 1957. aastal kutsuti ta tööle kooliõpetajana Rakke Keskkooli, kus ta tegutses kuni 1959. aastani.

Seejärel töötas Amer mõnda aega Väike-Maarjas komsomolitööl, aga see talle eriti ei meeldinud ja 1963. aastal siirdus Amer juhtima Kadrina Keskkooli. Tol ajal olid kooli jaoks rasked ja keerulised ajad ning Amer asus tegema kõike selleks, et armastatud haridusmaja jääks Kadrinasse püsima.

Muide, selles, et Kadrina kool tänase päevani keskkooli nime kannab, on omajagu „süüd“ just Otto Ameril, kes ei läinud kaasa „gümnaasiumistumise“ tuhinaga, arvates, et enne peab hariduse sisu vormile järele jõudma ja pakkuma õpilastele võimalikult mitmekülgset ja loomingulist väljaõpet.

Alates 1970. aastast alustas Otto Amer Kadrina Keskkooli väljaarendamist ja ehitamist. Ta oli veendunud, et Kadrina lastel peavad hariduse omandamiseks olema sama head tingimused, kui seda on Tallinna või Tartu lastel, sest vastasel juhul valivad nad lihtsalt teise kooli teise kooli ja lahkuvad Kadrinast.

Oma mälestustes on ta tähendanud järgmist: „Aeg annab ajale kõla. Kõik nimekamad eesti koolid on ju olnud enamasti ühe mehe koolid, tema elutöö.“

Nii algaski 1971. aastal tõsine töö mitmesuguste projektidega, mis võimaldasid kooli- ja hariduselu Kadrinas värskendada. Üks edukamaid ja loovamaid ideid, mille Amer ellu viis, oli Kadrina Kunstidekooli loomine 1989. aastal. Selle õppeasutuse eesmärgiks oli pakkuda õpilastele nii muusikalist kui kunstialast väljaõpet, käsitööoskusi ja võimalust õppida eesti rahvatantse ning koorilaulu. Samas pakkus kool võimalusi ka mitmesuguseks huvitegevuseks, mis Ameri kinnitusel ergutab õpilasi loominguliselt mõtlema.

Oma kooli tunne

Kool oli Otto Ameri jaoks midagi sellist, mis ei keskendunud vaid õpilaste õpetamisele, vaid see pidi olema ka kohaks, kuhu nii õpetajad kui ka lapsed tahavad ise tulla. Ameri suurimaks sooviks oli, et kooli ja kodu vahel toimiks niivõrd hea koostöö, et õpilastel ja töötajatel tekiks oma kooli tunne, mis tema arvates oli edukateks õpitulemuste saavutamiseks vaata et võtmeküsimuse tähendusega.

Ta on kirjutanud: „Koolimaja peab saama siinsetele inimestele kalliks, omaseks ja koduseks. Kui keskkool oleks suletud, ei oleks siin pooltki tänasest ja homsest intelligentsis.“

Aastast 1995 töötas Otto Amer koolijuhi ameti kõrvalt Tallinnas poliitik Peeter Kreitzbergi nõunikuna.

2000. aastal autasustati Otto Amerit Valgetähe ordeniga. Otto Amer suri 2010. aastal.

Omast ajast ees

Seda artiklit koostades jäi mulle paratamatult mulje, et koolijuht ja kirjamees Otto Amer oli omast ajast alati mõne sammukese ees. Ta mõistis nii õpetajaid kui lapsi, kes päevast päeva ja nädalast nädalasse omandasid teadmiste kõrval nii mõndagi oma kodukoha, looduse ja selle olemuse kohta, õppisid seda armastama ja hindama, õppisid kogema midagi nähtavat ja samas nähtamatut, mis tänapäeva kiires maailmas kipub ära kaduma.

Seetõttu lisan siia lõppu veel mõtleja ja kirikumehe Oskar Olviku read, kes ütles: „Hariduse tähtsust ei saa vähem hinnata, sest see kõik, mida koolipingis omandame, on meile varanduseks eluteele, et liikuda edasi kindla teadmisega – õppida pole kunagi hilja.“

Head saabuvat õpetajate päeva kõigile!