Mika Keräneni uus raamat „Minu Karjala“: metsik loodus, saunad ja ryssäd

Tartusoomlasest kirjaniku Mika Keräneni verivärske raamat „Minu Karjala“ ilmub tähelepanuväärsel ajal. Kunagi varem pole vana karjalaste kõnekäänd „Ryssä on ryssä vaikka voissa paistais“ nii valusalt tõeseks osutunud kui praegu.

Kaire Kenk

Mika juured on põlistel Karjala aladel, kuid tema vanaisa metsatalu maadest pool jäi Venemaale. Kuid tugevat ryssäviha ehk siis venelaste vihkamist ta oma lapsepõlvekodust ei mäleta.

„Vanaema Helmi ei kasutanud sõna ryssä. Vanaisa Juho ei kirunud ka venelasi, lihtsalt venelastest ei räägitudki suurt midagi. Aga kui Venemaa kord jutuks tuli, ega siis midagi head küll ei räägitud,“ muigab Mika. Vanaisa ei rääkinud poegadele midagi ka oma sõduripõlvest. „Ka minu isa Sampo ütles, et ei tea vanaisa sõjakäikude kohta midagi. Aga ma uurisin vanu sõjadokumente ja tuli välja, et vanaisa kuulus Soome ühe kõige kuulsama sõjakangelase – Maroko Hirmsa ehk leitnant Aarne Juutilaise rühma! Aga andmeid on kaunis vähe ja ma tervet peatükki sellest seetõttu raamatusse ei saanudki. Kes teab, äkki kunagi uurin vanu asju põhjalikumalt, see on kahjuks raske ja aeganõudev töö. Aga umbusk idanaabri kavatsuste osas on mul kuskilt isaliini ja ehk ka emaliini pidi alati sees olnud,“ avaldab Mika.

Alles Tartu Ülikoolis õppides sai mees aru, kui karm on olnud idapoolsete karjalaste saatus. „Need, kes teise ilmasõja järel Soome ei saanud, tundusid Stalini jaoks Vene-Karjalas liiga kahtlase seltskonnana. Järgnesid küüditamised, mille tulemusena puhastati Soome piiri äär karjalastest, Tverist ehk Kalinini oblastist sai piirkond, kuhu karjalasi sattus elama kõige rohkem – umbes 140 000. Soome piiri äärde, karjalaste ajaloolistele põlistele aladele jäi neid ainult 80 000 inimest. Kerge polnud ka nende inimeste saatus, kes Nõukogude võimu eest mujale Soomesse kolisid. Neid oli ligi 400.000 ja kuni 1990ndate aastateni räägiti neist terves Soomes kui ryssädest – venelastest. Ometi oli suur osa neist ikkagi karjalased, kes rääkisid oma keeli. Jah, keeli: ühe karjala keele asemel on käibel mitu keelt ja omavahel toimub vägikaikavedu, mis see kõige õigem karjala murre siiski on,“ muigab Mika.

Kunagi ilmub ka „Minu Karjala 2“

Ise kolis ta Karjalasse, Kitee väikelinna alles 14-aastasena, kuid hakkas kohe rääkima karjala murret: mie, sie, hiä, myö, työ, hyö. Põristas lõputult mopeediga mööda alevi tänavaid ja võeti kohe jalgpalluriks klubisse Kiteen Kisa-Toverit. „See oli ilus aeg, mil polnud aega nukrutsemiseks. Käisin mullu raamatu tarbeks taas Kitees materjali kogumas ja tajusin üllatusega, et seal polnud minu noorpõlvega võrreldes mitte midagi muutunud. Noored on kõik ära Lõuna-Soomesse kolinud, jäänud on vaid vanad veidrikud. Ehk mulle seepärast meeldibki nii väga Lõuna-Eestis elada, et ka siin elab väga palju napakaid tüüpe, näiteks Contra ja Aapo Ilves,“ naerab Mika. „Veetsin mullu neli kuud Soomes, aga mu kodu on Tartus, koduigatsus tuli peale,“ avaldab ta. Karjalasse plaanib ta ehk tagasi kolida 75-aastasena. „Seal on see inimeste keskmine vanus. Aga mingeid eelarvamusi pole ka kõige eakamatel karjalastel. Igaüks, kes natukenegi soome keelt tönkab, on sõbralik ja viisakas, võetakse Karjalas avasüli vastu,“ teab Mika.

Karjala raamatut kirjutades tasub ta omamoodi tänuvõlga ja tahab oma raamatuga eestlastele Ida-Soome huvipakkuvaks teha. „Eestlased tunnevad Soomest muidugi Helsinki vaatamisväärsusi, Turut, Tamperet, Kotkat. Aga Karjalast teatakse vaid Karjala õlut. Heal juhul Viiburit, ja Talvesõja lahinguid Karjala Kannasel. Aga ometi on Karjalas olemas näiteks Koli rahvuspark. Võimas, metsik loodus, eriti suvel. Kindlasti väärib külastamist Parikkala skulptuuride park, eriti õudusfilmide fännidele. Park asub Lõuna-Karjalas, otse Venemaa piiri ääres. Harrastuskunstnik Veijo Rönkkönen on neid sinna teinud sadu ja need betoonskulptuurid on nii eriskummalised, et neid juba ei unusta!“ lubab Keränen. Karjalas on tema sõnul ka need kõige ehtsamad soome saunad. „Mida väiksemad ja koledama väljanägemisega, seda parema leiliga,“ muigab ta.

Vene Föderatsiooni koosseisu kuuluvatel Karjala aladel pole ta palju käinud. „Üks põhjus on selles, et ma ei oska vene keelt. Võib-olla vanas eas lähen vaatan ka seal ringi. See mõte tekkis mul alles hiljuti, kui lugesin ääretult head reisiraamatut, mille pealkiri on „Karjala kauge kutse“. Autoriteks Tõnu ja Viktoria Tuulas. Hirm vene keele pärast ei vähenenud, aga uudishimu Ida-Karjala vastu kasvas küll,“ ütleb ta.

Et Mikal on hästi meeles, kuidas Karjalast põgenenud inimesi mujal Soomes halvustati, siis Nõukogude Karjalast ta halvasti kirjutada ei tahaks. Aga „Minu Karjala 2“ on plaanis küll. Tegelikult on seal üks koht, kus ma olen oma mõtetes tihti rännanud. Laadoga järve taga on teine järv, eesti keeles Äänisjärv, vene keeles Onega. Selle kaldal on palju kaljujooniseid, mida tudengina uurisin. Nende joonistega tekkis mul sügavam suhe 1990ndatel. Nad on nimelt erakordselt kaunid, võrreldes kõigi ülejäänud kaljujoonistega üle maailma,“ mõtiskleb Mika. Tal on isegi mõned kaljujoonised käele tätoveeritud.

Populaarne lastekirjanik

Mika ütleb, et talle meeldib lasteraamatuid kirjutada, sest neisse saab ta kirja panna kõiki oma selliseid mõtteid, mis ehk täiskasvanutele mõeldud raamatutesse ei sobiks. Üle paarikümne aasta Eestis elanuna on ta oma nahal läbi elanud, kuidas eestlaste suhtumine soomlastesse on aastatega muutunud. „1990ndatel aastatel soovis iga eestlane, et tal oleks oma nn. ihusoomlane, kes külla tuleks ja kingitusi tooks. Siis arvasid kõik tuttavad, et ma olen väga rikas. Ehkki ma pole rikkaks saanud tänase päevani, mul pole kunagi olnud ärisoolikat,“ naerab ta. Soomlased on tema sõnul väga säästlikud. Eriti turistid. „Seepärast ma jätangi igas kohvikus ja restoranis ohtralt jootraha, sest mitte ükski teine soomlane Tallinnas ega Tartus seda ei tee!”