1937: avati San Francisco Kuldvärava sild
Täna 85 aastat tagasi, 27. mail 1937. aastal lasti pärast pidulikku tseremooniat esimesed jalakäijad ehitatud Kuldvärava rippsillale, mis ühendab San Francisco poolsaart Marini maakonnaga. Golden Gate Bridge on San Francisco üks suuremaid vaatamisväärsusi, mida igal aastal käib imetlemas umbes 10 miljonit inimest. Kuue sõidurajaga silda läbib päevas üle 110 000 auto.
Allan Espenberg
1846. aastal kuulutas kapten John Fremont välja California iseseisvuse Mehhikost ja pani San Francisco lahe miililaiusele sissepääsule nimeks Chrysopylae, mis tähendab kreeka keeles „kuldset väravat“. Pärast kulla avastamist Põhja-Californias 1849. aastal hakkas San Francisco rahvaarv hüppeliselt tõusma. Tol ajal oli naabermaakonnast Marinist San Franciscosse pääsemiseks ainsaks võimaluseks praamiga üle lahe sõita, mis aga pidurdas linna arengut.
1869. aastal kuulutas Londoni kaupmehe hullunud poeg Joshua Norton end Ameerika Ühendriikide keisriks Norton I nime all, andis välja mitu seadust, mille hulgas oli ka üleskutse ehitada üle lahe sild. 1872. aastal teatas raudteede omanik ja ettevõtja Charles Crocker Marini maakonna direktorite nõukogule, et insenerid on koostanud rippsilla plaanid ja kulukalkulatsioonid.
Ehitusinsener James Wilkins pakkus 1916. aastal välja sillaprojekti, kuid tema ideede teostamise katkestas Ameerikasse jõudnud Esimene maailmasõda. Pärast sõda hakkas San Francisco linnainsener Michael O’Shaughnessy üksikasjalikumalt uurima silla ehitamise võimalust.
Erinevate linnade insenerid väitsid, et ehitamine on võimatu või nõuab enam kui 100 miljonit dollarit. Kuid 1921. aastal töötas Chicago spetsialist Joseph Baermann Strauss välja rippsilla hübriidkonstruktsiooni ning esitas O’Shaughnessyle visandid. Straussi hinnangul kuluks silla ehitamiseks 27 miljonit dollarit.
Pikk kooskõlastamisaeg
1924. aasta kevadel esitasid San Francisco ja Marini maakonnad ühise sillaehitustaotluse föderaalsele sõjaministeeriumile, mis oli ainus asutus, mis võis ehituseks loa anda. Kuus kuud kahtlesid ministrid projekti otstarbekuses, kuid detsembris said insenerid silla ehitamiseks siiski ajutise loa.
1928. aasta detsembris algas projekti rahastamine ja 1929. aasta jaanuaris loodi silla juhatus. Vaatamata oktoobris alanud ülemaailmsele majanduskriisile korraldati 1929. aasta detsembris kaks tseremooniat, millega tähistati puurimise algust sillatornide tugisammastele.
1930. aasta kevadel tegi insener Charles Ellis kümneid silla projekteerimisega seotud arvutusi. Sama aasta suvel palkas Strauss silla projekteerimiseks arhitekti Irving Morrow. 1930. aasta augustis anti lõplik luba rippsilla ehitamiseks, mille põhilise sildeava pikkus on 1280 meetrit, vertikaalne vahemik sildeava keskel 67 meetrit ja külgedel 64 meetrit.
Sama aasta novembris nõustusid valijad kuuest maakonnast, mille koosseisu Kuldvärava väin kuulub, kokku 35 miljoni dollari suuruse võlakirjaemissiooniga, et toetada silla ehitamist, kasutades tagatisena oma kodusid, talusid, viinamarjaistandusi ja äripindasid. Need kulud tasusid end täielikult ära 1971. aastaks sillamaksu tõttu.
Ehitus kestis neli aastat
Nurgakivipaneku tseremoonia toimus 1933. aasta veebruaris, kuid augustis rammis laev kogemata estakaadi, mille pikkus ulatus juba 335 meetrini. 1933. aasta oktoobriks oli San Francisco torni tiiva 22 osast viis valmis, kuid kolm neist hävis ookeanil möllanud tormi tõttu. Novembris alustati torni ehitamist Marini sadamasse ja tööd jätkusid aasta läbi. Selleks ajaks oli valmis ka San Francisco tiiva müür.
Juunis 1935 hakati ehitama San Francisco torni, millega saadi hakkama kuue kuuga. Augustis tõmmati esimene tross tornide vahele, et valmistuda kõnniteede rajamiseks. Järgmise aasta juunis hakati ehitama peamist rippkonstruktsiooni ning juurdepääsuteid San Franciscosse.
11. septembril 1936 ulatus silla ehitusega seotud inimeste arv tuhandeni, mis oli rekord alates ehitustööde algusest. Sama aasta oktoobris hukkus ehitusplatsil esimene inimene: 23aastane Daniel Kermit Moore jäi allakukkunud tala alla. Novembris 1936 ühendati silla kaks osa, kui kohtusid San Francisco ja Marini ehitusmeeskonnad.
1937. aasta veebruaris juhtus sillal veel üks tragöödia, kui sõidutee konstruktsiooni alumiselt osalt eemaldati tellinguid, kukkus kaitsevõrgule, kus viibis 13 inimest, kümme tonni puitu. Ühel õnnestus talale hüpata, ülejäänud kukkusid vette, hukkus 10 inimest.
27. mail 1937. aastal avati sild jalakäijatele ja järgmisel päeval, 28. mail kell 12.00 vajutas president Franklin Roosevelt Valges Majas telegraafinuppu, et teatada kogu maailmale, et Kuldvärava sild on ka sõidukite liikluseks avatud. Samal hetkel lülitati sisse kõik tuletõrjesireenid, hakkasid helisema kõik kirikukellad ning kõik laevad San Franciscos ja Marini sadamas andsid vilet. Ehitus oli viidud lõpule õigeaegselt ja eelarve piires.
Enesetapjate lemmikkoht
Ehitustööde ajal ei osatud ette näha, et sild saab populaarseks ka enesetapjate hulgas. 75 meetri kõrguselt alla hüpates tabab enesetapja pärast neljasekundilist langemist vett kiirusega umbes 120 km/h. Enamik surebki selle kokkupõrke tagajärjel. Ligikaudu 5% elab esialgse löögi üle, kuid upuvad või surevad külmas vees hüpotermiasse. Alates silla avamisest 1937. aastal kuni tänase päevani on ametliku statistika kohaselt sooritanud sillalt alla hüpates enesetapu 1700 inimest.
Seoses sellega, et sild on muutunud enesetappude meelispaigaks, on sillale paigaldatud spetsiaalsed telefonid. Nende kaudu saavad potentsiaalsed enesetapjad võtta ühendust kriisinõustamiskeskusega. Nende telefonide kõrval on kirjad: „Lootust on. Helistage. Sellelt sillalt hüppamise tagajärjed on saatuslikud ja traagilised.“
On loodud ka vabatahtlike organisatsioon Bridgewatch Angels, mille ülesandeks on regulaarselt patrullida sillal ja hoida ära enesetappe. Üheks tuntumaks enesetapjate päästjaks on endine politseinik Kevin Briggs, kes on pidanud läbirääkimisi enam kui 200 inimesega, kes kavatsesid Kuldvärava sillal oma elu lõpetada.
