Lugu Lepatriinust, laibarida taga
Ärge lootkegi, et see on mingi intelligentne ja kena meelelahutus suveõhtusse, oo ei. Siin on ideaalne pubekafilm, täiuslik jõmminaerutaja, kuid ka perfektne haisugurmee snoobidele, kelles peitub sitasööja.
Margit Adorf
Ärge saage minust valesti aru, see on väga hea film ja siinkohal ei ole vaja kuulata ühegi intelligendist peene maitsega filmikriitiku juttu, kes asub filmi usinalt maha tegema. Olen juba lugenud neid virinaid justkui film oleks liiga igav ja ei vii kuskile, aga niisugustele pirtspekkidele tahaks küll öelda, et polegi sinu kraam, beibi.
„Killerite kiirrong“ on kahtlemata vänge kraam, esiteks: verd pritsib, laibad lendavad, inimesi aetakse hakkemasinatesse, raiutakse mõõkadega pooleks, lastakse päid otsast, lõhatakse, aetakse konks läbi pea, mürgitatakse jne jne jne.
Teiseks: väga hea dialoog, mitmekihiline, filosoofiline, nii peenekoelise kui jämedama huumoriga tihedalt läbi pikitud, on kaasaegsete esoteerikute vaimuleidjate tögamist (mitte sugugi halvamaiguliselt seejuures) ja samas kui läheb tapmiseks, siis pikka juttu ei aeta, nätaki mättasse ja valmis. Küll mõelda jõuab ka hiljem.
Kolmandaks: raju tõlge. Nalja saab nii rämedat kui peenemat mõistukõnelist. Dialoogid on tapatalgute vahel pikad ja ladusad, minul kui kirjutaval-lugeval inimesel oli lausa lust niisuguseid dialooge kuulata, samas (!) plusspunktid sellegi eest, et pikad dialoogid ei muutunud kurnavaks ega teatraalseks, mõjusid vägagi ehedalt ja kes viitsib peale märulistseenide ka muud vaadata, siis sellel on muie kogu filmi vältel huulil. Väga peenetundelised ja viisakad prouad-härrad jäävad küll selle filmi vaatamisega ilmsesti jänni, nii et neile ei soovitaks.
Neljandaks: super galerii erinevatest killeritest ja kõigi taustalood ka kenasti visandlikult avatud. Piisavalt palju, et aru saada, miks keegi on selles punktis, kus ta parasjagu on ja piisavalt vähe, et ei muutuks tüütuks kõrvalekaldumiseks. Film põhineb jaapani kirjaniku Kôtarô Isaka (sünd. 1971) romaanil „Maria Bītoru“, mis ilmus 2010. aastal. Eesti keelde seda tõlgitud ei ole, kui keegi soovib romaani inglise keeles lugeda, siis „Bullet Traini“ nime all saab seda Apollo raamatupoest osta.
Kuna iga filmi vundamendiks on stsenaarium, siis paar sõna autorist. Kôtarô Isaka on Jaapanis austatud kirjanik, ta on avaldanud romaane ja lühijutte alates 1996. aastast. Teda on premeeritud mitmete jaapani kirjanduspreemiatega, aga lisaks sellele on tema lugusid ka korduvalt kinolinale toodud, nii Korea kui Jaapani kinos ja nüüd siis ka Hollywoodis. Hariduselt on Kôtarô Isaka lõpetanud Tohoku Ülikooli õigusteaduskonna. Kirjutamise peale jäi aga alates aastast 2000, mil tema debüütromaan võitis ühe ulmepreemia. Mitte kõik, mida ta on kirjutanud, pole kriitikute tunnustust pälvinud, kuid rahva seas on ta populaarne igal juhul ja tema teoseid on tõlgitud kümnesse võõrkeelde. Nii et ei ole mingi tundmatu pisitegija. Loo jutustamises on seda tunda, et tegemist on romaani ekraniseeringuga, ja seda heas mõttes.
Viiendaks: näitlejad on absoluutselt super. Ja igas pisimaski rollis on kõva tegija, pisirollidessegi on palgatud suured staarid ja juba see teeb omaette rõõmu. Kõige-kõigem peategelane on siin suli, koodnimega Lepatriinu, keda mängib Brad Pitt. Ta ise peab end sitamagnetiks, kõik mis saab halvasti minna, see ka halvasti läheb, ometi tundub, et karmalaks saab kätte kõik teda ümbritsevad, ebaõnn niidab tema ümbert. Ka teised tegelased on kõik koomiksilaadsed, väga kindlalt ja ehk isegi klišeelikult välja joonistatud, kuid selles filmis see ei sega, sest siin ongi kõik niisugune plärts-mürts robustne ja lopsakas. Ja samas siiski on kõigil siinsetel killeritel tunded, keegi nendest ei ole täiesti emotsioonitu tapamasin. No kui ehk paar naistegelast välja arvata, Valge Surma (Michael Shannon) tütar Prince (Joey King) ja mürgitaja Vaablane (Zazie Beetz). Teised ikka kedagi armastavad või siis Lepartriinu puhul, tema üritab endas selgusele jõuda ja saada paremaks inimeseks.
Väga laheda põhitegelaste duo moodustavad ka Sidrun (Brian Tyree Henry) ja Mandariin (Aaron Taylor-Johnson), head rollid teevad ka jaapani näitlejad Andrew Koju ja Hiroyuki Sanada. Kõiki osatäitjaid tahaks kiita ja tänada, mul oli väga lõbus kinoskäik. Alguses küll korraks võttis see tohutu laibameri korraks kõhklema, kuid kuna edasi laibad enam päris sama tempokalt ei lennanud, siis sai juba rahus vaadata, film kulges mõnusas rütmis ja kui sa ei tee seda viga, et jääd kogu nähtud vägivalla üle pikemalt juurdlema, siis ongi kõik chill.
Ma ei arva, et see film kedagi kuidagi vägivaldsemaks muudaks, see on eelkõige absurdini väänatud komöödia, mis mõeldud auru väljalaskmiseks ning pingete maandamiseks. Seda eesmärki täidab film suurepäraselt. Kui kõik eelnev minu poolt öeldu teid kõnetas, siis minge nüüd kinno. Kui jäi mulje, et pole teie jaoks, siis seegi mulje on õige. Aga on veel eraldi grupp inimesi – Brad Pitti fännid. Te ei pea pettuma. Selles filmis on midagi natuke Joe Blackist ja Mr Smithist, segatuna Kaklusklubi ja muude karmimate filmidega. Lepatriinu on natuke kohmakas ja sisimas heasüdamlik, kuid samas osav ja ohtlik tegelane. Pitt mängib selle hästi välja. Iseasi on see, kas teile ülejäänud kompott seal ümber meeldib. Tasub proovida.
