„Apteeker Melchior“ üllatab meeldivalt
Kinodesse jõuab sel aastal juba teine „Apteeker Melchiori“ film ja seekord soovitan vaatama minna, uus osa erineb esimesest väga palju ja kindlasti ärge nüüd lapsi kinno vedage, sest siin on juba karm keskaeg ja tõsised piinamised, mitte mingi tilulilu titekas.
Margit Adorf
Kui te kuulute nende sekka, kellele esimene film väga meeldis ja nüüd loodate, et teine osa on vähemalt sama hea, siis ma isegi ei oska öelda, mida teile hoiatuseks või rõõmustuseks öelda, sest minu jaoks jäi esimene osa väga lahjaks ja ega ma suure rõõmuga sinna kinno ei läinudki. Kui te ootate midagi samalaadset nagu oli esimene osa, siis seda te seekord ei saa. Ja ma ei tea, kas see on teie jaoks hea või halb. Lapspublikule kindlasti halb uudis, sest kui laps just tõsine laibarohke krimifilmi fänn ei ole, siis pigem lastele see film ei sobi üldse.
Kui te vaatasite esimese osa ära ja kehitasite õlgu ja mõtlesite, et häh, teist osa ma enam küll vaatama ei lähe, ilge jama ju, siis soovitan teil siiski nüüd kinotee jalge alla võtta ja teine osa ära vaadata. Sest kuulujuttudel, et teine osa on hoopis teistsugune ja palju parem, on tõepõhi all. Film saab teises osas õige keskaegse hoo sisse ja siin juba on mädanenud hambaid ja väärastunud ihuliikmeid ja koledaid koolnuid ja traagilisi armulugusid. Hoopis teine miljöö, täiesti teistsuguses võtmes vormistatud lugu.
Mina käisin filmi vaatamas pressilinastusel, kus oli eelnevalt kohal ka lavastaja Elmo Nüganen ja üks stsenaristidest Olle Mirme. Nüganen tegeles enne filmi veidi vabandamisega, et no esimeses osas me siin tegime sissejuhatust ja siis veel ei saanud väga palju sündmustele keskenduda ja nüüd teises osas me siis oleme ikka kõvasti kasutanud spetsialiste ja kõik peaks olema enamvähem ikka selline, et ajaloolased ei saa tulla ütlema, et niisugust maja sellel ajal polnud üldse olemas vms.
Lühidalt – Nüganen kinnitas jumalakeeli, et nad võtsid asja väga tõsiselt ja kuigi päris ajamasinaga keskaega filmima minna ei saanud, siis igal juhul pingutas meeskond seekord nii, et ninast veri väljas. Seda on ekraanilt ka näha. Kui esimeses filmis olid näitlejad rohkem kasitud ja klanitud, siis teises osas on kõigil näod kriimud ja on juba ka palju koledaid tegelasi.
Olle Mirme tunnistas ausalt üles, et talle endale meeldis teine film rohkem ja et talle meeldis ka teise osa stsenaariumi palju rohkem kirjutada, sest nüüd sai juba rohkem loole endale keskenduda. Kõige karmima tükeldamise jätsid nad romaani autorile Indrek Harglale, kes tegi stsenaariumi kõige esimese versiooni, visates välja kõik selle, mida filmi jaoks välja sai visata, et lugu linalooks vormistada. Mis on filmis peamine? Dialoogid. Tegevus antakse edasi läbi dialoogi. No või siis läbi visuaalse tegevuse enda, eksole. Igasugused tegelaste sisekaemused ja monoloogid filmi ei kaunista. Ja siin tegevust jätkub, tempo on stabiilselt üleval, kogu aeg midagi toimub ja samas liigselt ei lobiseta. See on ikkagi film, mitte mingi teatrilavastus!
Eriliselt tahaksin ära märkida ja kiita Liina Sumera loodud filmimuusikat, mis annab loole oma näo ja mõnusa sügavuse. Loodetavasti antakse see ka mingis vormis helikandjana välja.
Näitlejad on esimesest osast juba tuttavad, seekord väga palju mingile peategelaste omavahelisele õrnutsemisele ei keskenduta, aga intiimsust on veidi rohkem kui eelmises osas. Seekord näeme isegi üht paljaid inimesi – Märten Metsaviiru ehk apteeker Melchiori paljast tagumikku ja Carmen Mikiveri ehk Annlini paljaid tisse. Ärge siiski lootke, et seal mingeid seksistseene leidub, tegemist on lihtsalt sellega, et uus film püüab olla, ja sel õnnestubki olla, hästi loomulik. Mikiver on oma stseenis hullult ärapiinatud, verine ja paistes.
Piinamisstseenid ja vahepealne Melchiori painav unenägu on need magusamad palad, mida seekord eriti kiidan, sest need on tõesti ühtaegu võikad, kuid samas ka mõnevõrra koomiliselt lahendatud, et vaatajat väga painama ei jääks. Hirmu- ja võpatuse kohti on seekord rohkem kui eelmises filmis. Korralik keskaegne krimiõudus, ka lugu jookseb palju selgemalt ja paremini kui esimeses osas ja filmi lõpuks saab kõik ka põhjendatud, kes miks keda kuskil piinas või mõrvas.
Loo sisu ma teile ümber jutustama ei hakka, kes on raamatut lugenud, see teab niigi, aga kes ei ole lugenud, sellele las jääda üllatuseks. Mina ei ole Melchiori sarjast ühtegi raamatut lugenud ja mul oli seda filmi väga hea vaadata. Kõik oli kenasti arusaadav, mul ei jäänud tunnet, et ilma raamatut lugemata olen paljust ilma. Esimese filmi puhul oli see tunne väga tugev. Teine film üllatas meeldivalt ja jään lootma, et kolmas osa, mis peaks samuti veel sel aastal kinno jõudma, kuidagi ära ei vaju.
