Gulliveri seiklused toetavad Ukrainat
Enne kooliaasta algust jõuab kinodesse tore perefilm „Gulliveri reisid“, millega on sobiv suvi ära saata.
Margit Adorf
Jonathan Swifti kirjutatud lugu Gulliveri reisidest ilmus esmakordselt juba 18. sajandil, täpsemalt 1726. aastal. Praegu on see paljudes koolides ka kas kohustusliku või soovitusliku kirjanduse nimistus, kuid kui mõni õpilane loodab seda filmi vaadates teada saada, mis raamatus toimub, siis ütlen kohe ära, et animafilm on küll sellest maailmaklassika teosest inspiratsiooni saanud, kuid ei ole selle raamatu otsene ekraniseering.
Multikas lähevad asjalood nii, et kunagi on Lilliputimaal külas käinud Gulliver. Lilliputid on seejuures täiesti normaalset kasvu inimesed ja Gulliver nende pikkune. Aga erinevate probleemidega hädas kuningas on Gulliveri vahepeal kuulutanud hiiglaseks ja kuigi see päriselt nii ei olnud (raamatus muidugi Gulliver siiski on hiiglane, eriti Lilliputimaal), siis kuninga käsul on kogu rahvas seda uskuma hakanud.
Lahkudes oli Gulliver suusoojaks lubanud, et naaseb 40 aasta pärast ja kuna Gulliverist sai kiiresti Lilliputimaa inimeste seas suur legend, siis nüüd oodataksegi teda kui suurt päästjat, kes kõik mured lahendaks, parandaks purunenud linnamüüri ja teeks korda veesüsteemi ja no üldse igasugu muud nipet-näpet. Kuna mees aga kuskilt välja ei ilmu, siis saadab üks südikas neiu, Marcy, talle kirja, et rahvas hädas, tule appi. Gulliver lähebki ja suur on tema üllatus, kui teda hoopis petiseks nimetama hakatakse ja sealsamas võlla tahetakse tõmmata. Mille eest? Selle eest, et ta ei ole hiiglane, mida ta omastarust aga ei ole kunagi olnudki!
Siit hakkavad sündmused arenema, peakangelane kasutab erinevaid kavalusi, et vangist põgeneda, ka Marcy on talle suureks abiks. Üheskoos ületatakse mitmeid raskusi, appi tuleb ka linnarahvas ning loo moraaliks on see, et sa ei pea olema kasvult hiiglane selleks, et teha suuri asju ja oluline on see, et tuleb endasse uskuda.
Soovitan filmi kinno vaatama minna ka siis, kui teil ei ole käepärast lapsi ega lapselapsi, keda kaasa võtta, sest sisu poolest pakub see film head kaasamõtlemisainet ka täiskasvanule, siin on palju sellist, mida väiksemad lapsed veel ei mõistagi, kuigi ka neile sobib see film kindlasti.
Veel teeb asja huvitavaks see, et filmi üheks kaasautoriks on kõigile tuntud Volodomõr Zelenski, jah, seesama Zelenski, kes on ka Ukraina president. Temalt on pärit algidee, mille stsenaariumiks vormis Michael Ryan, kes spetsialiseerubki just lastefilmidele lugude kirjutamisele. Režissööriks on filmil Peterburis sündinud, seega vene päritolu Ilja Maksimov, kes on 90ndatest aastatest alates koostööd teinud ka briti animameistritega. Originaalfilmis annavad tegelastele hääled USA näitlejad. Produtsentide tiim on Ukrainast ja tegemist on Ukraina filmiga.
Filmis on üsna kergesti mõjutatavad juhid (rumalapoolne kuningas), kes juhib ajupestud rahvast, kuningas, kes esimesel võimalusel oma vastutuse kellegi teise peale veeretab, kuid kui saabub võit, siis kogu au endale tahab kahmata. Siin on kangelaseks tavaline inimene, kellele esitatakse väljamõeldud süüdistusi, keset absurdseid ootusi – tuleb tunnistada, et film on päris mitmekihiline ja täiesti sobilik vaatamiseks ka mittelastefilmina.
Laste jaoks on siin ka palju rõõmuvalmistavat, palju toredat hoogsat, ütleks et piraadistiilis muusikat, kirev seltskond, alguses veidi ennastimetlev, kuid lõpuks siiski sõbralik ja abivalmis peategelane Gulliver, kellel omakorda on lemmikuks nunnu hiirekene – siin on midagi rõõmupakkuvat kogu perele. On ka veidike hirmutavaid taplusstseene ja ohtlikkust, kuid kõike siiski lastele sobivas vormingus.
Lõpuks tuleb tunnistada, et ega Gulliveri reiside raamat ju algselt ei olnudki mõeldud lasteraamatuks, vaid see oli satiir. Satiiri vaimu kannab ka see lastele suunatud animafilm. On kriitikuid, kes on pettunud selles, et Swifti vaimust ei ole filmis suurt midagi järel, aga ma ütleks, et ega see ei pretendeerigi ekraniseeringule, originaalautori algideed on edasi arendatud hoopis uues suunas, kuid loo mõistmise võti jääb minu arvates samaks.
Lõpetuseks veel niipalju, et filmist saadud tulu kasutatakse Ukrainas kaitsevõime suurendamiseks. Seega, vaatad filmi, toetad Ukraina võitlejaid.
