„Meie sibullilled“ – aasta lõbusaim aiaraamat

„Sibullilled, olgu siis üksainus ajatatud nartsiss potis või kakssada tuhat tulpi pargis, on osa õnnelikust elust. Ka ühest koju sattunud sibulast võib alguse saada terve lilleaed. See raamat ei ole sibullillede entsüklopeedia, see on raamat oma lilleaia rajamise valudest ja rõõmudest,“ kirjeldas oma raamatut „Meie sibullilled“ seni pigem kommunikatsioonieksperdina tuntud Aune Past.

Kaire Kenk

Raamatupoodidest võib selle raamatu leida küll valdkonna „Aiandus“ riiulitelt, aga autori sõnul ei ole see käsiraamat ega entsüklopeedia. „Teadsin juba kirjutama hakates, et see saab olema raamat kanakakamorsist, kassipissist ja šampanjast. Aga õnneks kirjutas raamatusse ühe peatüki ka aiandusguru, meie sibullilleentsüklopeedia autor Sulev Savisaar. Tal on ka suurim Balti- ja Põhjamaade haruldaste sibullillede kollektsioon. Kuid selleks, et Sulevi usaldust võita, tuli mul endal ka lilledest üht-teist teada,“ rääkis Aune Past oma raamatu esitlusel.

Raamatus kirjutab ta ausalt oma elust aias, oma kogemustest ja tarkadest raamatutest ammutatud tarkustest, mis teda ennast aitasid. „Näiteks aiatööriistadest tean praeguseks kõike. Suures plaanis jagunevad need kaheks: ühed ei kõlba mitte kuhugi, teisteta aias hakkama ei saa,“ naeris ta. Ka aedniku muudest abivahenditest, kätekreemist kübarani oskab ta pikalt rääkida.

Aune ütleb, et loodetavasti nakatab tema raamat lugejaid rõõmu ja energiaga, andes julgust ka ise lillesibulad mulda pista.

Raamatuesitlusel autoriga vestelnud lauljatar Gerli Padar luges raamatu ühe korraga läbi. „Aune ise küll väidab, et tegemist ei ole käsiraamatuga, aga minusugune algaja leidis sealt hulgaliselt igasuguseid nippe ja tarkusi,“ ütles Padar. „Ja millise elulusti ja värvikusega on kõik kirja pandud! Ta suhtub oma lilledesse nii kirglikult.“

Mis on kanakakamorss? Milleks kassipiss?

Aune Past on aastaid kanu pidanud – ta võttis oma mamma kanad üle. Ja linnainimesena pistis ta kõigepealt nina raamatusse ja tänu internetis surfamisele sai kokku kanala, kus 49 kana-kuke puhul oli umbes 18-20 eri tõugu. „Kuna mul kanad on rohkem rõõmu pärast, siis on mulle oluline, et iga tõu puhul oleks ikka kukk ka. Kui valgeks läheb, kostab kiremist kaugele. Kanad on mul tublid kakajad. Ma ei kasuta oma aias keemilisi väetisi. Annan oma lilledele vaid komposti ja kanakaka-morssi. Seda armastavad mu aias kõik, kes sabapidi mullas. Ei kasuta ka taimekaitsemürke. Nõgeseid mul leotiseks jätkub,“ rääkis Past.

Kassipissiliivaga peletab ta aga vesirotte: paneb roti käiku kassipissi ja vesirott ronib teisele poole peenart, mõnikord ka kaugemale. „Eelmisel sügisel tahtsin olla kaval, panin vesirotile mõeldud sinised mürgikuubikud otse roti käiku. Kallasin törtsu vettki peale. Hommikuks olid ilusad sinised padjakesed kõik käigust välja tassitud, peenrast välja kantud ja aiateele kenasti ritta laotud. Ütle veel, et loomadel pole ilumeelt!“ naerab ta.

Pokaal šampanjat preemiaks

Kuna Aune Past on kolm aastat Eesti Sommeljeede Erakoolis käinud, kuulub tema aiatööriistade komplekti šampanjapokaal. „Ja korralik sulgur šampanjapudelile, sest nii head jooki tuleb nautida. Šampanja on aias elu ja kire tähistamiseks. Minu aias kehtib reegel: naudi kultuurselt. Ka seda sibullillede raamatut ehk elust tohutus segasumma aias, kirjutades mõistsin, et pole midagi paremat vahuveinist mõne lillepeenra juures hetkeks hinge tõmmates,“ muljetas ta.

Aune Pasti näpunäiteid sibullilleaia rajamiseks:

Sibul-lilleaia rajamisel on kõige olulisem aia plaan. Aiaplaani võib ise joonistada, aga võib ka Maa-ameti lehelt alla laadida. Seda tuleks esimesel aastal hoida käepärast, et sinna jooksvalt märkmeid teha. Internetist saab osta aiaplaneerimise tarkvara, on olemas ka tasuta allalaaditavaid. Proovige näiteks Google SketchUpi.

Plaani juurde märkige ka iga lille kasvutingimused, et varjulembelised saaksid oma keskkonda ja päikeselembesed omasse. Arutage perega läbi, kuhu hakkate jalgrattaid parkima, kuhu panete püsti korvpallikorvi või kuhu voolab autopesuvesi.

Lillepeenra rajamisega tuleb alustada juulis või augustis. Mina kaevan kõigepealt maa läbi. Käsitsi. Mul on küll pisike Husqvarna käsifrees, tubli abiline, aga teda pean alailma silitama ja meelitama, et käima läheks.

Mina kasutan oma peenardel puukooremultši, ehkki kevadel hoiab see maad kaua külmununa. Nii ma roobitsengi siis selle talvekattemultši kokku ja viin aiakäruga eemale. Suve poole ostan uut multši juurde ja laotan peenrale. NB! Lumikellukesed ei talu puukooremultši!

Mõnikord on vaja sibullilli õitsemise ajal kasta. Selleks olen oma aeda pannud suured vannid, millel puidust ümbrised, sest kastmisvesi peab soojenema. Vanni kõrvale suured potid kanakaka ja nõgeseleotisega.

Enamik sibullilli vajab hea drenaažiga kergemat parasniisket mulda. Tulp vajab istutamise ajaks umbes kümmet soojakraadi. Juured kasvavad mulla külmumiseni. Korralikuks juurdumiseks kulub umbes kuu.

Milliseid sibullilli on kõige lihtsam kasvatada? Kõige vähenõudlikumad on sillad,  lumikellukesed on leplikud. Ka puškiiniaid on lihtne kasvatada.

Milliseid tulpe võiks algaja istutada? Alustage lihtsamatest ehk looduses kasvavatest tulpidest. Varastest lihtõielistest meeldivad mulle ´Apricot Beauty´ ja ´Flair´. Hilisematest lihtõielistest näiteks lilla ´Blue Aimable´. Istutage sibulad sibula kolmekordse pikkuse sügavusele, jätke neile 15-20 sentimeetrit vahet. Tulbi juured ulatuvad sügavale, seetõttu peaks muld ka enne istutamist sügavalt väetatud olema. Mina kasutan oma aia komposti, puutuhka, kalarappeid. Istutamise järel võib peenraid multšida või talvekattega katta.

Tulbid tuleb aeg-ajalt üles kaevata, sibulad puhastada ja sügisel tagasi istutada. Erinevad asjatundjad soovitavad seda teha seda igal aastal või kuni nelja aasta tagant. Mina usun, et ilusamate õite saamiseks oleks hea sibulad igal aastal üles kaevata, sorteerida, kuivatada ja siis uuesti maha panna.

Millega täita tühje kohti peenras pärast tulpide õitsemist? See sõltub aiaplaanist. Mina kasvatan samal peenral sibullilli ja hostasid. Kindla peale minek on suvelilled. Kaval on osta juba õitsvaid suvelilli ja neile lisaks külvata meelepäraseid. Moone ei tasu külvata, mina rohin neid pidevalt oma tulbipeenrast välja.

Kas mõnd sibullille saab ka seemnest paljundada? See on raske ja aeganõudev, seemnetest õitsemiseni võib kuluda kuni seitse aastat. Külvake värskeid seemneid. Esimesel aastal näete vaid peenikesi tõusmeid. Külmakindlate sibullillede tõusmed võib ka talveks aeda jätta.

Sibullillede kiireks evakueerimiseks on hea, kui sibulad on istutuskorvides. Mina kasutan suuri plastikust lillepotte, teen neile põhja mõned augud lisaks. Anumates on lihtne sibullilli ümber istutada.

Sibulaid võib muidugi istutada otse peenrasse. Mina olen kasutanud ka plastmassist titevanni, pesukausse, ämbreid. Hästi funktsioneerivad ka plastikust sibulakorvid, nendest on sortide eraldajatena ja ühte sorti sibulate kooshoidjatena suur abi. Vesirottide ja muude näriliste vastu ükski anum ei aita. Väikese silmaga traatvõrgust kuubikud võiksid ehk aidata, aga mul pole nendega kogemust.