Raamatukoguhoidjad lasid end parimates raamatukogudes üllatada

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Raamatukoguhoidjad ütlevad, et kui kedagi nende valdkonnas eeskujuks võtta, siis tuleks pöörata pilk Põhjamaade ja eriti Norra poole. Lääne-Virumaa Keskraamatukogu töötajad seepärast just äsja Oslos raamatukogude tuuril inspiratsiooni saamas käisidki.

Katrin Uuspõld

Oli aasta 2018, kui Eesti Raamatukoguhoidjate kongress toimus Rakveres ning üks esineja Oslost rääkis täiesti ulmelisest asjast – noorteraamatukogust, kuhu täiskasvanutel asja ei ole. Alates sellest ajast on Lääne-Viru Keskraamatukogu töötajad unistanud võimalusest raamatukogumaailma imeasja oma silmaga näha.

Unistus sai nüüd teoks. Oslo noorteraamatukogu Deichman Biblo Tøyeni* ukse ette on tõmmatud joon, millest tavapärastel lahtiolekuaegadel alla 10 ja üle 15aastased üle astuda ei tohi. Seepärast ületasid meie raamatukoguhoidjad „piiri“ koos kohaliku raamatukogu juhataja Reinert Mithasseliga paar tundi enne külastajate tulekut.  

Neile avanes pilt rohketest eripalgelistest istumisaladest. Legoseintest ja –laudadest. Meisterdamisvõimalustest. Lavast, kus midagi saab sündida. Ekraanist, millele näidatakse filmi. Vanast rollerist sisustuselemendina. Londoni-stiilis punasest telefoniputkast, mille uksest sisse astudes jõuad hoopis teise ruumi. Veoauto kastist disainitud avatud köögist, kus teha koos lastega tervislikku sööki. Ja muidugi raamaturiiulitest. Disainerid olid kõik detailid läbi mõelnud, kuni selleni välja, et laes jooksid siinid, mida mööda sai kardinatega alasid eraldada.

„Raamatukogu loomisel lähtuti eelkõige sellest, mida teismeline noor inimene soovib ja selle väljaselgitamisel olid abiks näiteks arhitektuuri psühholoogid, kes ei küsinud „millist raamatukogu sa soovid“, vaid läbi paljude kaudsete küsimuste: millised on sinu unistused, mis teeb sind õnnelikuks? Selgus, et noored tahavad olla omaette, tihedalt koos, väljas täiskasvanute pilgu alt ja väljas liigsest organiseerimisest. Nad soovivad aega veeta väikestes gruppides, teha seda varjatud turvalistes sopikestes. Samas peab sellest kohast olema võimalus jälgida ümbrust ja teisi noori ning soovi korral võimalus ka end eksponeerida.

Nendest teadmistest disainerid sisekujunduse tegemisel lähtusidki – palju mõnusaid varjatud nurgakesi, põnev ja hubane valgustus, võimalus asju liigutada, sulgeda-avada, ümber paigutada,“ kirjeldas Tiina Kriisa.

Biblo Tøyen on norrakate edulugu – noorteraamatukogu võeti appi selleks, et luua noortele sobiv keskkond ja hoida neid nõnda pahandustesse sattumast. „Tegemist oli sisserändajate piirkonnaga, kus vanemad olid pikad päevad tööl ning noored kippusid halva peale minema. Noored kutsuti pitsat sööma ja neilt küsiti, mida nad tahaksid teha ja kus olla. Nii arenes mõte ühest keskusest. Võeti appi disainerid, kes aitasid keskkonda noore jaoks atraktiivseks ja läbimõelduks luua,“ jutustas Leigi Kütt-Gistvall.

 Asi toimis ja nüüd avatakse ka teine sarnane raamatukogu Oslos.

„Biblo Tøyeni juhataja Reinert Mithassel märkis, et lapsele ei saa kohe „Ibseniga“ pähe lajatada. Ta võrdles raamatukogu Päästearmeega, mis tähendab lühidalt, et enne kui minna pühakirja juurde (raamatukogu kontekstis siis raamatute ja kultuuri), tuleb pakkuda sooja tuba, turvalist keskkonda ja täis kõhtu. Inspireeritud siis „Soup, soap, salvation“-ideest. Seega enne „Ibseniga lajatamist“ tuleb võita noore usaldus, saada temaga sõbraks ning teha temast igapäevane külaline. Peale seda on lihtne pakkuda ka kõike muud,“ jagas muljeid Tiina Kriisa.

Leigi Kütt-Gistvall selgitas, et nende töötajaskond ei koosne ainult raamatukoguhoidjatest, vaid seal on ka sotsiaaltöötajaid, noorsootöötajaid, tegevusjuhendajaid. „Linn hoiab tänu noorteraamatukogule väga palju raha kokku, mõttekam on tegeleda ennetusega kui tagajärgedega,“ nentis Leigi Kütt-Gistvall.

Tiina Kriisa lisas, et see noorteraamatukogu on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja saanud palju kuulsust, näiteks valiti ta parimaks rahvaraamatukoguks aastal 2018.

„Nüüd ei pea nemad omale esinejaid otsima, vaid pöördutakse nende poole sooviga oma üritusi raamatukogus läbi viia,“ märkis Lea Lehtmets.

Maailma parim raamatukogu

Lisaks noorteraamatukogu Deichman Biblo Tøyenile uudistati Oslos ka eelmisel aastal maailma parimaks rahvaraamatukoguks nimetatud Deichman Bjørvikat. Hiigelsuur modernse arhitektuuriga raamatukogu, mida külastab päevas umbes seitse tuhat inimest, asub Norra pealinnas kenas arenevas kvartalis otse ooperimaja kõrval.

Kolmas Oslo rahvaraamatukogu, mida väisati, Deichman Stovner, paiknes aga kaubanduskeskuses – nagu neid mitmel pool maailmas leidub.

„Eestis on ikka veel palju arusaama, et raamatukogu on raamatute koht ning raamatukoguhoidja ütleb, kuidas asjad käivad, kuid Oslo raamatukogud olid hästi külastajakesksed. Alates juba disainist, ülesehitusest, teenustest – kõik sammud on läbi mõeldud, kuidas oma inimesele võimalikult kasulik olla,“ täheldas Kaili Õunapuu-Seidelberg.

Leigi Kütt-Gistvall täpsustas, et enne kui uut raamatukogu hakatakse üldse looma, küsitakse kohalike inimeste arvamusi ja soove.

Oslos nähtud raamatukogud olid väga rahvarikkad. Rohked istumisnurgad olid hõivatud, inimesed olid laudade taga ja tegid arvutis oma töid, lugesid raamatuid.

Sisekujundus oli väga oskuslikult taaskasutuse põhimõttel: redel raamaturiiuliks, vanadest balloonidest valgustid, vanad uksed leidsid kasutust nii lugemislaudadena kui ka töönurkade eraldajatena. „Taaskasutus, säästlikkus sobib väga hästi raamatukogu mõtteviisiga ja loob samas hubasust ja mõni „kolekapp“ võib mõjuda huvitavalt,“ leidis Kaili Õunapuu-Seidelberg.

„Raamatukogudes oli rohkelt isetegemise ruume: 3D-printerid, õmblusmasinad, graafikalauad, t-särgi pressid, laserlõikurid, et sa ei peaks neid koju  hankima, vaid saaksid kasutada. Välja oli pandud ka mitmeid pille, mida sai õppida video järgi mängima,“ loetles Leigi Kütt-Gistvall.

„Ja teismeliste seas oli väga prestiižne vabatahtlik olla. Nad panid raamatuid õigele kohale, kutsusid liiga valjuhäälseks muutunud lapsi korrale,“ rääkis Kaili Õunapu-Seidelberg.

Raamatukoguhoidja on lugeja päralt

Suurt muljet avaldas meie raamatukoguhoidjatele ka Norra raamatukogude tehniline pool. „Raamatukogudes olid laenutus-tagastus-automaadid – raamatukoguhoidja ei tegele seal raamatu „läbi piiksutamisega“, vaid suhtleb külastajaga, abistab, nõustab, korraldab näitusi ja tegevusi,“ selgitas Kaili Õunapuu-Seidelberg.

Ehk siis külastaja läheb automaadi juurde ning tagastab sinna oma laenutatud raamatud ja saab kätte tellitud raamatud. Lisaks on raamatukogus keskne tagastusautomaat, mis raamatul oleva kohaviida järgi sorteerib raamatud kastidesse, ning töötaja sõidutab kasti õige riiuli juurde.

Ka on võimalik külastada raamatukogu siis, kui raamatukoguhoidjaid kohal ei ole: oma raamatukogukaardi ja pin-koodiga pääseb lugeja iseteenindusautomaadi juurde, saab laenutada ja tagastada raamatuid, kasutada arvutit, lugeda. „Nii on raamatukogu avamisaeg pikendatud,“ märkis Kaili Õunapuu-Seidelberg.

Tema sõnul tehti 70 aastat tagasi Norras väga oluline riiklik otsus, et raamatukogudel peab olema katusorganisatsioon, mille asutajad on kõik Norra omavalitsused, kes seda ühtlasi üleval peavad. „Selline keskus pakub teenuseid kõigile rahvaraamatukogudele: raamatute tellimine, tehniline töötlemine, veebilehekülgede põhjade pakkumine,“ loetles Leigi Kütt-Gistvall. Need on osutunud väga vajalikeks, sest paljudes Norra väikestes rahvaraamatukogudes on paar töötajat, kes saavad nõnda pühenduda külastajatele, selle asemel, et teha tehnilist ja rutiinset tööd.

„Rahvaraamatukogus toetab riik raamatute ostu, aga väga palju panustab kohalik omavalitsus. Raamatukogu on sealses ühiskonnas tõestanud, et on väga tähtis, kohalikud omavalitsused näevad raamatukogu olulise partnerina,“ märkis Kaili Õunapuu-Seidelberg. „Tahaks, et ka meie kohalikud omavalitsused näeksid raamatukogusid enam partnerita. See on võimalus oma teenuste laiendamiseks, elanike kaasamiseks. Raamatukogu on kogukonna elutuba.“

Kaasa võetud mõtted

Nähtud ideedest, mida saaks ilma suure eelarveta oma raamatukogus ellu rakendada, jäi meie raamatukoguhoidjatel sõelale kaks mõtet: küsida rohkem lugejate arvamust ja muuta keskkonda mugavamaks.

„Teinekord annab ka olemasoleva mööbli ümbertõstmine efekti,“ leidis Kaili Õunapuu-Seidelberg. „Võime öelda, et meil pole nii palju raha kui norrakatel, aga midagi saame ikka teha, kasvõi ruumilahendusi teisiti. Et raamatukogutöötaja ei ole jäigalt leti taga, vaid inimeste seas. Näiteks Toyenis ei olnud traditsioonilist letti, raamatukoguhoidja toimetas ümara laua taga, kus ei tekkinud tunnet, et lugeja on ühel ja raamatukoguhoidja teisel pool.“

• Kõik Oslo rahvaraamatukogud kannavad Deichmani nime ärimehe Carl Deichmani auks, kes 18.sajandil pani oma raamatuannetusega aluse Oslo raamatukogule. Tøyen, Stovner, Bjørvika Deichmani nime taga viitavad linnaosale, kus raamatukogud asuvad.