Teleskoobiga ravitsejad

Kui vähi viimases staadiumis olev patsient haiglavoodis surmaga võitleb, on ta ümbritsetud arstidest, kes haige viimaseid kuid, päevi, tunde kergemaks muuta püüavad. Ravi vähi vastu veel ei ole, kuid sellest hoolimata pööratakse haigusest teada saades pilgud arstide poole. See on loomulik ja loogiline. Täiesti ajuvaba võiks tunduda palatis vaevleva patsiendi soov paluda raviks abi insenerist naabrimehelt või alumise korruse arvutisõltlaselt. Ometi on just selline kastist-väljas-mõtlemine toonud pikaajalisse võitlusesse uue lootuse.

Marko Maasik

Läbi lähiajaloo on bioloogid uurinud vähki katse- ja eksitusemeetodil, proovides ükshaaval järjest uusi ja uusi ravimeid ning meetodeid. Selline lähenemine ei ole vähi puhul kahjuks edu saavutanud ning viimase kuuekümne aasta jooksul ei ole vähki suremus oluliselt vähenenud.

“Kui vähirakud levivad, on need tegelikult ju mikroskoopilised kehad, mis vingerdavad ümber takistuste, kinnituvad erinevatele pindadele või puurivad end nendest läbi. See on aga sedasorti keel, millest meie, füüsikud ja insenerid, väga hästi aru saame,“ rääkis seni rohkem kosmose saladuste paljastamisele pühendunud inglise füüsikadoktor Paul Davies kolm aastat tagasi. „Seni on vähiuuringutes domineerinud geneetika ja biokeemia ning seepärast on praegu peamised ravimeetodid ka geeni- ja keemiaravi. Ma arvan, et ainuüksi vaadeldes probleemi uuest vaatenurgast, saame võitluses vähiga avada uue rinde.“

Füüsikud, insenerid, arvutiteadlased…

2009. aasta oktoobris alustas USA Rahvuslik Vähiinstituut kampaaniat, mille käigus kaasati vähiuuringutesse teadlasi, insenere ja mõtlejaid, keda seni arvati teemaga mitteseotuks. Progressi puudumine senikasutatud meetodite juures pani instituudi aga otsima abi väljaspoolt.

“Nad tõstsid alistunult käed ja ütlesid: “Me ei ole seda lahingut võitmas; me peame kampa kutsuma teistsuguste vaadetega inimesi!”,” ütles Daniel Hillis, arvuti- ja robootikateadlane ja leiutaja, kes eelnevalt oli töötanud Walt Disney Imagineeringu asepresidendina. Rahvusliku Vähiinstituudi programmis kasutas Hillis oma insenerimõtlemist juhtivteadlasena grupis, kuhu kuuluvad arstid, bioloogid, füüsikud ja insenerid püüavad välja selgitada, kuidas ja miks vähk areneb. Hillise grupi lõppeesmärk oli saada vastus küsimusele „miks“, luues selleks vähist täiuslik arvutimudel – mudel, mis arvestaks kõike vähiga seonduvat. Alates sellest, kuidas üksik molekul muutub lõpuks peremeeskehas levivaks kasvajaks.

Hillis mõtles aga veelgi kaugemale. Tema ideaalplaan oleks luua selline vähimudel, mis arvestaks arstide sisestatud meditsiinilisi patsientide andmeid ja käivitaks selle põhjal simulatsiooni, mis annaks juba täpsed vastused, milline ravi oleks konkreetse patsiendi puhul kõige edukam. “Võib-olla on see ülesanne niivõrd keeruline, et meie ei saa sellega hakkama, aga keegi peab selle lõpuks siiski ära tegema,“ arvas Hillis.

Enne arvutimudeli loomist tuli lahendada aga senine suur mure: kuidas panna bioloogid ja füüsikud omavahel suhtlema. Seni ei mõistnud nad isegi teineteise nalju, nagu muretses üks projektis osalenu. Selleks, et saadaa niivõrd erinevate erialade inimesed ühes suunas tööle, tuli nad alustuseks panna üksteise jutust aru saama.

Raviks palju hapnikku ja vähe suhkrut?

Võib-olla päris nii lihtne see siiski pole, ent kes teab?! 2014. septembril, kuu aega tagasi, avaldati teadusajakirjades möödunud viie aasta töö esimesed tulemused.

Uurinud vähi kui eraldiseisva nähtuse ajalugu, jõuti järeldusele, et kuna vähirakke leidub paljudes taimedes ja loomades, pidi see välja arenema sadu miljoneid aastaid tagasi, mil meil kõigil olid veel ühised ainu- või hulkraksed esivanemad. Vähi algupära andis teadlasgrupile informatsiooni, millistes tingimustes see alguses eksisteeris ja millised tegurid võisid vähirakke aktiveerida.

Füüsik Paul Davies tõi vähi algupära teades huvitava analoogi: vähi aktiveerumine kehas ja muutumine kasvajaks võib tegelikult olla kui safe mode – turvarezhiim – tavalises arvutis, mis käivitub vaid siis, kui arvutit on ohustanud mingi väline tegur. Kui vähk on tõesti välja arenenud aegadel, mil Maa elukeskkond oli rohkem happeline ja sisaldas vähem hapnikku, siis võib vähi kasvajaks muutumine olla otseselt seotud just nende teguritega. Seega ennustab uurimisgrupp, et kui vähipatsientide ravis kasutada suuremat kogust hapnikku ning kasutada vähese suhkrusisaldusega dieeti, et vähendada organismi happelisust, võib selline ravi peatada vähi arengu või isegi panna juba tekkinud kasvajaid kahanema.

Hapnikutaseme mõju vähile on mitmeid aastaid uuritud ka sõltumatult USA Rahvusliku Vähiinstituudi töögrupist ning ka nende uuringute tulemused tunduvad toetavat Paul Daviese grupi arvamusi. Füsioloog Constantino Balestra Brüsseli Vabaülikoolist Belgias koos oma kollegidega demonstreerisid hiljuti, et vere hapnikusisalduse tõstmine leukeemiahaigetel võib kaasa tuua vähirakkude surma ilma terveid rakke kahjustamata. “See tundub peaaegu et liiga lihtne,” kommenteeris Balestra Daviese grupi arvamusi ja rõhutas, et seni ei ole veel läbi viidud kliinilisi teste teooriate kontrollimiseks.

Ärgem peatugem!

Isegi kui kliinilised testid peaksid näitama, et vähi ravimine ei ole nii lihtne, kui see Rahvusliku Vähiinstituudi mitmekesise töögrupi arvates olla võib, on tegelikult astutud suur samm edasi. Seda mitte ainult vähiuuringutes, kuigi lisaks vähi algupäraga seonduvale ravile oli septembis avaldatud tulemustes veel palju uut ja huvitavat informatsiooni haiguse kohta.

Hoopis suuremaks sammuks edasi peaks pidama märki sellest, et kui astuda välja tavamõtlemise raamidest, siis võib seni üheselt käsitletud ja peavalu tekitanud probleemi näha uues valguses ning seeläbi leida ka lahendusi. Meditsiinist seni kaugel seisnud inimeste sekkumine tõi antud juhul kaasa selle, et pöörati tähelepanu kõrvale sellest, kuidas praegu vähki ravitakse, püüdes peatada vähirakkude paljunemist. See on aga vähi kõige tugevam külg. Uudne mõte oli leida üles vähi nõrkus ja mõjutada rakke neid ümbritseva keskkonna kaudu.

Võib-olla peaks sellist laiemat mõtlemist kasutama ka igal pool mujal, mitte ainult meditsiinis? Ehk leiaks nõnda veel asju, mida saaks muuta ainult probleemile uudse nurga alt lähenedes?

“Tegelikult ei mõtle ma vähist kui haigusest. Pigem on see minu jaoks elusaine alternatiivne vorm,” sõnas Paul Davies. “Me ei pea seda ravima; me peame õppima seda kontrollima, kuni surm saabub teistel põhjustel.”