Kultuur kütab mõrvakirge
Kinodesse jõuab briti huumorist tulvil ajastutruu krimikomöödia „Mõrv teatris“, mis kindlasti meeldib naljahimulistele teatrisõpradele.
Margit Adorf
Kriitikud laias maailmas on filmi valdavalt hästi vastu võtnud, kiites Agatha Christie vaimu, mis loo kohal hõljub. Filmi stsenaristiks on siiski Mark Chappell ja see ei ole mingi romaani ekraniseering või varasema loo adaptsioon. See on lihtsalt kirjutatud vanamoodsas või ehk klassikalises võtmes ja see annab tegijatele võimaluse kasutada näitlejatöös pisut ülepaisutatud maneere, mida kaasaegses filmis enam väga palju ette ei tule. Niisugusse ajastufilmi sobib see aga suurepäraselt.
Filmi tegevustik hargneb lahti 1953. aasta Londonis, kus mängitakse Agatha Christie kirjutatud näidendit „Hiirelõks“. Etendus on nii populaarne, et kätte jõuab juba selle 100. mängukord. Filmirežissöör Leo Köpernick (Adrien Brody) haistab siin raha lõhna ja loodab, et saab lavastusest teha filmiversiooni. Paraku lõppeb tema elutee kurvalt, selle aseme, et tõusta kuulsa filmitegijana Hollywoodi taevasse, lõpetab ta hoopis mõrvatuna kulisside taga. Köpernick, muuseas, on Hollywoodist jalga lasknud, kuna tal on liiga kommunistlikud vaated ja tal ei ole võimalik seetõttu oma kodumaal filme vändata. See seik annab tema kommentaaridele filmi kulgemiseks vajaliku kibeda pitseri.
Nüüd asuvad asja uurima inspektor Stoppard (Sam Rockwell) ja algaja uurija Constable Stalker (Saoirse Ronan). Kõik teatris viibijad on kahtlusalused. Suur osa filmi kandvast osast ongi nende kahe õlul, nende omavaheliste konaruste lihvimises, teineteisega ühise keele leidmises, nagu ikka. Nemad on selleks põhiliseks naljapaariks. Saoirse Ronan on selle filmi absoluutne staar.
Huumor võib-olla ei ole alati seda masti, et see kindlasti kõikidele peale läheks, aga eesti publik juba teab briti nalju ja kellele briti komöödiasarjad üldiselt istuvad, siis ei tohiks ka „Mõrv teatris“ kuidagi erilise üllatusena tulla. Siin on mõnusaid muhelemise kohti küll, kuigi lugu iseenesest ei hiilga originaalsusega. Paljud kohad on etteaimatavad, kuid mitte niivõrd, et see kõik häirivaks muutuks.
Filmis on autorid püüdnud kajastada Londoni teatrimaailma selle hiilguses ja viletsuses, siin on nii ilu kui valu, kulissidetaguseid kuulujutte, omavahelist rivaalitsemist, loomevaevusi jpm. Kes ise teatritööga kokku puutunud, neile ehk pakub film enamgi kui tavavaatajale, kuid kindlasti ei muutu lugu mingiks sisenaljade kompotiks. Mainimist ja kiitust väärib ka kunstniku ja kostüümikunstnike töö, mõnus on vaadata kõiki neid interjööre ja seda, kuidas toonased inimesed on kenasti sätitud. Vaevalt küll, et kõik nii klants oli, kuid niisuguses filmis tahakski näha rohkem sellist glamuuripoolt.
Mis võib filmis muutuda närvesöövaks – see on ekraani poolitamine, kohati jookseb film paralleelselt kahe tegevusena korraga. Võib vaielda selle üle, kas seda oli üldse vaja, kas seda on liiga palju. Minu arvates oleks võinud ka olemata olla, kuid ei saa siiski öelda, et sellega oleks üle piiri mindud.
Eelkõige on see film mõeldud mõnusaks meelelahutuseks ja kui te ootate mingit suurt kunstielamust, siis pigem jätke vahele. See ei ole mingi sügav teatrimaailma analüüsiv draamafilm, vaid tegemist on siiski üsna lihtsakoelise komöödiaga. Rõõmsa meele toob see kindlasti neile, kes lähevadki filmi vaatama ootuses, et saab nalja ja mingit peamurdmist ei oota. Ma arvan, et pettumusega ei välju kinosaalist keegi, pigem saate sealt positiivse laengu.
