Lugude rääkimine ja kuulamine võib teha imesid
|Polina Tšerkassova on jutuvestja. Ta vestab lugusid nii eesti, vene kui inglise keeles. Ja kes teda kuulama jäävad, need astuvad argihetkest välja ning kulgevad looga kaasa. Olgu siis lapsed või vanurid. Mehed või naised. Kuigi Polina ei tegele jutuvestmise teraapiaga, on iga lugu omamoodi tervendav.
Katrin Uuspõld
„Mõnikord toovad lood esile pisaraid, mõnikord naeru – seda, mida hing just vajab,“ teab Polina. „Jutuvestmine on aegade algusest olnud tervendamise ja koosolemise viis. Üks räägib, teised kuulavad. See oli meie sünniõigus juba siis, kui ei olnud välist kultuuri ja tehnoloogiaid. See on koosolemise viis, inimkonnale omane.“
Polina on ka muusik, kes oma lugude juurde mõistab mängida mitukümmet pilli, mille olemasolust polnud enamikul meist seni aimugi ja mis toovad meieni ka kaugete paikade mõttemaailma, näiteks santuur, birbyne, kuukalimba, setar, fujara, sopilka, rebab, hulusi… Antropoloogina on naine oma töö tõttu palju ilmas ringi rännanud ja sealt pillidki kaasa toonud, paljusid on õppinud ta mängima nende meistrite juures. Ja kui enamik ta muusikariistadest on metallist või puidust akustilised pärimuslikud pillid, kuulub tema „arsenali“ ka näiteks plasttorudest kokku pandud instrument, millest ta müstilisi helisid võluda suudab.
Hiljuti astus enne kontserti tema juurde klaverimängija, kes oli kuus aastat tagasi tulnud Ukrainast Eestisse elama ning ütles talle ilusas eesti keeles: „Olen ammu tahtnud Teiega tuttavaks saada. Ma õppisin eesti keelt Teie muinasjuttude audioraamatute põhjal! See oli nii hea ja kõik lood ja sõnad on mul nüüd peas.“
Või kui mõni mees Polina etendusel pisara poetab, siis näitab see talle, et lugu läks täppi. „See on seotud mehe endaga, kohaga tema elus. Mul on hea meel kuulda, kuidas keegi pärast minu jutuvestmist helistas oma isale, kellega ta ei olnud tüli tõttu kümme aastat rääkinud. Olen saanud tagasisidet inimeselt, kelle lähedane suri, ja mu heliraamatute kuulamine lihtsalt aitas tal püsida kahe jalaga maas, mitte auku kukkuda,“ toob Polina näiteks.
Või kui mõni laps tuleb ja kallistab ning ütleb talle, et on tema lugusid ERRi Lasteekraani lehelt kuulanud, aga nüüd näeb, et jutuvestja Polina on päriselt olemas.
Üle kümne aasta erinevate rahvaste muinasjutte ning oma autoriloomingut pajatanud Polina on justkui liim, mis ühendab inimesi, keeli ja kultuure.
Tütar õpetas mõistma aega
Kuus aastat tagasi sündis tütar Serafima ja Polina sai lõppude lõpuks aega. Nimelt enne seda töötas ta väga palju – oli täiskohaga lektor Tallinna ülikoolis, täiskoormusega doktorant, osaline mitmetes kontserdiprojektides, käis välitöödel.
Aga kui tütar sündis, ei pidanud ta kuhugi minema. Lihtsalt nautis, et sai iga päev iga ilmaga vähemalt kolm tundi värskes õhus vankriga jalutada ja samal ajal oma peas muinasjutte luua. Vähem kui aasta peale tütre sündi valmis esimene heliraamat „Helisevad muinaslood“, mis nomineeriti ka Kultuurkapitali aastapreemiale. Sealtpeale hakkas Polina tegema oma südamele tähtsaid asju, sest ta sai aega ja loomingulist ruumi.
Samuti hakkas ta oma aega teisiti hindama – aeg sai väga väärtuslikuks. Lapse vahepealse une ajal, mis kestis tunni, pidi ta jõudma väga palju asju tehtud – produktiivsus kasvas. „Mõnikord lapse käru lükates laulsin diktofoni viisijupi sisse, hiljem kodus töötlesin – öösel kirjutasin heliraamatute jaoks ja tegin neile seadeid,“ räägib Polina, kellel kolm aastat järjest tuli igal aastal heliraamat välja.
Lapse sirgudes hakkas naine talle ka õhtuti lugusid jutustama. Rääkis ära kõik maailma muinasjutud, mida teadis ja neid teadis ta palju! Siis hakkas ta õhtuti lugusid välja mõtlema, sest laps oli kõiki juba kuulnud! „Tütar on ka väga valiv, nii et see ei tohtinud olla mingi lihtne lugu, vaid põnev ja õpetlik, rohkelt detaile, sidus jutt,“ ütleb Polina. Igatahes kasvasid sellest kogemusest välja jutuvestmise koolitused, mis õpetavad teisigi muinasjutte rääkima ja looma.
Oma tütart ta millekski ei sunni, sest talle endale ei meeldinud õppida muusikakoolis klaverit, mida ta vanemad olid valinud. „Ma tänini ei mängi klaverit, kuigi tänu klaveri õppimisele on mul tugevad sõrmed. See andis palju, kui hakkasin tegelema puhkpillidega, millesse armusin. Puhkpillid on seotud hingamise ja häälega. Ma tahtsin lapsena flööti mängida. Olin 12 kui leidsin ise endale ajalehekuulutuse kaudu flöödiõpetaja,“ viitab Polina, kes õppis hästi palju kuulmise järgi, mis omakorda andis julguse improviseerida ja õppida mängima mitmeid pille.
Jutuajamised koolides
Kui teda kutsutakse koolidesse jutustama, siis mõnikord õpetajad ütlevad: arvatavasti tahaksite rääkida kõige väiksematele või kõige suurematele. „Küsin: miks? Ja saan vastuseks, et keskmisele vanusele, viiendale-kuuendale klassile, ei taha keegi esineda, sest nendega on raske! Oot-oot, mina tahaksin just neile rääkida!“ ütleb Polina, kel ei ole kunagi ette tulnud, et lapsed teda ei kuula.
Viimase kümne aasta jooksul on ta käinud paljudes koolides ja lasteaedades üle Eesti. „Vanasti oli hästi suur vahe väikeste kohtade laste ja suurte linnade laste vahel. Oli hämmastav kui hästi lapsed kuulasid maal, olid jutuga kaasas, esitasid huvitavaid küsimusi. Siis läksin linnalastele jutustama ja nad olid hajevil, ei suutnud nii hästi keskenduda – see oli nende jaoks pingutus, nägin, et midagi toimus nende sees ja see segas neid. Nii oli kümme aastat tagasi, aga viimastel aastatel olen tähele pannud, et enam ei ole vahet, kas oled maal või linnas,“ räägib Polina.
Ta on kuulnud paljude lasteaedade juhtidelt, kuidas lapsevanem viib last lasteaeda – ühe käega hoiab lapse käest kinni, teise käega hoiab nutitelefoni. Õhtul tuleb lapsele järgi, telefon ees, võtab lapse kaasa, läheb koju, aga pilk on telefonis. „See on üsna levinud tendents ja mitte ainult linnades. See on nagu kasiino – „skrollimine“ (nutiseadme ekraani kerimine – toim) on ehitatud sama printsiibiga, kunagi sa ei tea, mis uudis, pilt või video on järgmine. See hoiab sind kinni,“ ütleb ta ja tunneb ka vahel ise, et telefoni käest panekuks peab pingutama.
„See on meie kõigi väljakutse, panna telefon käest ära. Ma ei ole tehnoloogia vastu, aga pean oluliseks, et vanem suhtleb oma lapsega, jutustab oma lapsepõlvest, loeb talle ette, jutustab lugusid. Paljud lapsed tahavad teada, mida emme-issi tegid kui nemad väikesed olid, naljakaid lugusid lapsepõlvest,“ leiab ta.
Polina soovitab vanematel rääkida lastele oma lapsepõlvest konkreetseid lugusid. „Näiteks kuidas kaotasid koera, kuidas otsisid ja üles leidsid. Või kuidas mõne koerustüki tegid. See loob väga suure sideme lapsega,“ soovitab ta. „See on ilus viis, kuidas läbi lugude jutustamise ja kuulamise saab inimese viia tema hingele lähemale, et ta leiaks oma tugevuse, jõu, et luua midagi ilusat enda sees ja ka välises maailmas. Ei pea olema muusik või kunstnik, et olla looja – igaüks on looja oma elus, ka soeng, riietus, viis, kuidas kõneleda on loomine, see omakorda loob õhkkonda, mõjutab lapsi, abikaasasid, suhteid naabritega.“
Õnn on vastutus leida oma rõõm
Polina ütleb, et õnn on igaühe vastutus selles elus – leida need asjad, mis toovad rõõmu. „Küsida endalt, milleks me elame? Õpetada lapsi otsima seda, mis neid õnnelikuks teeb. Kui küsin lastelt jutuvestmise käigus, mis on õnn, siis nad kohe ütlevad! Aga täiskasvanud hakkavad mõtlema, võtavad seda küsimust väga tõsiselt. Mida suuremaks saame, seda tähtsam, et leiaksime enda jaoks suuri ja väikeseid asju, situatsioone, mis teevad meid õnnelikuks. See on oma vaimse tervise eest hoolitsemine,“ leiab Polina.
Ta tõdeb, et elame maailmas, mis on ideaalist kaugel, mis ei ole väga sõbralik, vaid julm. „Must saab valgeks, valge mustaks, kõik on segamini. Inimene kaotab tihti oma kompassi. Aga muinasjutud ja meloodiad aitavad häälestada oma sisemist kompassi. Kus ma olen oma eluga, kus olen koperdanud oma eluteel? Ja vastus ei pruugi tulla nipsust, vaid on küsimus, mida võiks endalt pikema perioodi jooksul küsida ja kuulata, mis vastused tulevad. Kas need on isekad või kaasavad ka teisi? See on selline uurimustöö – elu ongi uurimustöö, tuleb lihtsalt hoida fookus nendel küsimustel, siis tulevad ka vastused,“ teab Polina.
Kuula ja vaata Polina lugusid siin: „YouTube – Polina Tšerkassova Storyteller“.