Kokaiinikaru hirnutab
Sel nädalal käisin vaatamas kinokava kõige kahtlasema väärtusega filmi „Kokaiinikaru“. Võib öelda, et film vastas ootustele ja need ootused ei olnud just kuigi kõrged.
Margit Adorf
Filmi tutvustus on väga umbmäärane ja seda lugenuna tahaks ju kindlasti rohkem teada saada. Arvasin, et see on sedasorti labane film, et olen pressiseansil seda vaatamas üksinda, kuid linateos peibutas päris palju ametikaaslasi kohale. Selle pealt võib järelduse teha, et publikuta film kindlasti ei jää – juba pealkiri meelitab.
Neid filme, mille pealkirjas sisaldub sõna „kokaiin“, on tegelikult omajagu. Küll on „Kokaiinikauboid“ ja „Kokaiini ristiema“ ja „Kokaiinisõjad“ ning muuseas on praegu tegemisel ka film pealkirjaga „Amityville’i kokaiinikaru“. Selles suhtes on mu ootused veel madalamad kui filmi suhtes, mis praegu kinodesse potsatas.
Mõnikord on nii, et sa lähed kinno kehva filmi vaatama ja saad meeldiva üllatuse osaliseks. Kahjuks sel puhul nii ei ole. Samas ma ei ütleks, et film nii jube halb oleks, et tahaks saalist välja joosta, aga eks see ole maitse asi. Mõni sööb searasvas praetud kartuleid, teine karjub selle peale appi. Selle filmi neelavad alla pigem kõigesööjad, kes pistavad põske kõik, mis hamba all ei karju. Karu hamba all karjutakse selles linaloos küll palju ja intensiivselt.
Filmi plussina võib kindlasti välja tuua muusikalise kujunduse. Juba alguses on kokaiinilasti loopimise taustaks hoogne 1980ndate rokk, sellele järgnevad arhiivikaadrid mõjuvad korraks isegi paljutõotavalt. Kuid siis vajub film mõneks ajaks uimasusse, tutvustatakse veidi liiga pikalt politseinikepaari ja ema ning tütart, kes hiljem karuga rinda pistma hakkavad. Need tutvustused on ülejäänud filmi seisukohast liigsed või ehk liig venivad. Liiga palju ebaolulisi detaile.
On toredaid leide, kiita tuleb kindlasti näitlejate valikut. Nagu valatult sobib oma rolli filmi üks peategelasi Keri Russell, kunagi noortesarjas „Felicity“ kuulsaks saanud näitleja jaoks sobib see 80ndate stiil väga hästi. Toredad leiud on ka Margo Martindale metsavahina ja Jesse Tyler Ferguson loomaarmastajana.
Kõige enam väärib siiski mainimist megastaar Ray Liotta, kes teeb siin oma elu ühe viimase rolli, Liotta suri eelmise aasta mais ja filmis on ka tema mälestusele viidatud. Siin mängib Liotta külmaverelist kokaiinikaupmeest, kes on sellesse ametisse surunud ka oma poja ning kelle eesmärgiks on kasvõi oma elu hinnaga kätte saada kokaiinilast, mis mööda metsa laiali on pillutud. Siit leiab palju väikseid aga häid rollisooritusi erinevatelt näitlejatelt, mis muudab „Kokaiinikaru“ siiski mõnevõrra paremaks, kui on tavalised C-kategooria filmid, kus juba näitlejatöö on nii halb, et valus vaadata. Seda siinse linateose puhul kartma ei pea. Näha on, et inimesed on seda teinud pühendumuse ja lustiga.
Niisiis, kokaiinilast visatakse metsa, selle kallal maiustab karu, kes nüüd täiesti hulluks muutub ja hakkab inimesi taga ajama, mingit loogikat tema karutempudes loomulikult ei ole, äsab neile, kes ette satuvad ja täiesti suvaliselt. Osad temaga kokku puutunud inimesed jäävad ellu, teised mitte. Küll juhtub ka erinevaid muid äpardusi või „pisikuritegusid“, mille käigus lendavad ajud laiali, susatakse nuga selga, lastakse sõrmed otsast. Karu rebib inimestel jäsemeid küljest ja laseb soolikaid välja – ütleme nii, et see ei ole see film, mida võiksid vaadata lapsed.
Naljad on siin rohkem sellised, et viisakam inimene naerab, sest tal on piinlik, lõdvema vaoshoitusega inimesed aga mitte lihtsalt ei naera, vaid tõenäoliselt hirnuvad… Madalate instinktide naljad, midagi banaanikoore ja kuklavopsu kanti, ainult et palju räigemas kastmes. Filmis saab surma hulk inimesi ja karu justkui ei suregi, vähemalt jäävad temast maha tublid kokaiinimõmmid.
Jah, see film põhineb tõsielul. Tõenäoliselt mõtlete nüüd, et kas tõesti kõik need inimesed said niimoodi surma ja nüüd siis on sellest tehtud selline inimeste mälestust rüvetav film? Mida küll omaksed sellest asjast arvavad? Rahustamiseks ütlen, et päriselus sai surma vaid lennukist alla hüpanud kokaiinikaupmees, Andrew Carter Thornton II ja hiljem ka metsas 30 kg kokaiini nahka pistnud karu, kellest on nüüd tehtud topis, mida saab näha Kentucky osariigis Lexingtonis. Teadaolevalt ei teinud karu enne surma kellelegi kurja, kindlasti mitte ei olnud päris elus kõiki neid peadpööritavalt ajuvabasid hukkumisi nagu filmis.
Seega, tõsielusõbral ei ole kinno seekord asja. Film sobib neile, kel tekib näiteks pärast pikaks veninud pidu isu mõne lollide naljadega rämpsfilmi järele, kui viisakalt väljenduda ja püüda vältida sõna „pohmellifilm“.
