Teatrietendus kinoekraanil: „Vaal“
Sel nädalal Rakvere kinno jõudev Darren Aronofsky’ film „Vaal“ kandideerib kolmele Oscarile: parim meespeaosaline Brendan Fraser, parim naispeaosaline Hong Chau ja parim make-up.
Margit Adorf
„Vaal“ on näitekirjanik Samuel D. Hunteri samanimelise näidendi filmiversioon ja seega ma soovitan tungivalt kinno minna eriti nendel, kes armastavad teatrit. Rohkem liikuva pildi ja visuaalse naudingu otsijad siit enda jaoks suurt midagi ei leia, kui tõesti ei kannata kammerlikult aeglaselt kulgevat verbaalsele väljendusele ja sõnade taha peidetud tähenduste jälgimist. Kes aga naudivad sügavamalt mõtestatud tihket ja ka pisararohket draamat, siis see on teile maiuspalaks.
Film võtab luubi alla oma elutee lõpusirgel oleva keskealise mehe, kellele saab saatuslikuks haiglaslik rasvumine, mis tema enda vaimsest seisundist tingitud. Kes on kunagi näiteks TLC telekanalilt vaatama sattunud USA sarja eluohtlikult paksudest inimestest, siis need teavad, et sageli on niisuguse ülekaalulisuse juured inimese vaimses tervises, süvenevas depressioonis. Võimalik, et neid „vaalaks“ söönuid on nooruses kurjasti ära kasutatud või on nad sattunud kiusamise ohvriks või on neil muud sellised probleemid, mis sunnivad ennastunustavalt sööma, sest see on ainus, mis lohutab.
Filmi peategelast Charliet (Brendan Fraser) on end paksuks sööma tõuganud elukaaslase surm. Mees on homoseksuaalne, tema poiss-sõber oli aga ka usklik ning kui usupere ta endi seast ära tõukas, siis sooritas mees enesetapu, olles eelnevalt olnud pikalt depressiivne. Neid sündmusi ekraanil ei näidata, üksnes mainitakse muu dialoogi sees. Kogu filmi tegevustik toimub Charlie kitsukeses majas, peamiselt ühes kööktoas, kus Charlie veedab oma elu viimaseid päevi. Abi otsimast ta keeldub, haiglasse ei nõustu minema, see on tema omamoodi vaevaline enesetapp ja karistus. Film ei keskendu sellele, kuidas küll inimene nii paksuks end süüa saab, olulisel kohal on purunenud pere(de) suhted.
Filmis ei lahata palju Charlie minevikku, mingeid filmilikke tagasihüppeid möödunusse ei ole, tegevustik püsib olevikus, tegelasi on vähe. Charliet käib abistamas tema surnud elukaaslase kasuõde Liz (Hong Chau), pea kohe alguses ilmub kõrvaltegelasena usukuulutaja Thomas (Ty Simpkins) ja veidi hiljem Charlie hüljatud tütar varasemast elust, Ellie (Sadie Sink). Nende nelja tegelase vahel hargneb mitmekihiline ja tuumakas dialoog, igaühe elust saame veidi midagi teada, arutletakse jumala mõttekuse või mõttetuse üle, selle üle, kas keegi saab üldse kedagi teist aidata.
Tegelastes on palju kibestumust, elus pettumist, viha. Värvikaks tegelaseks on episoodiliselt esinev ema Mary (Samantha Morton), kes väidab, et tema tütar on loomuldasa kuri ja taagaks kõikidele. Omapärane vaatenurk, mida Charlie kogu hingest tõrjub, kinnitades, et tütar on hea, aus, andekas ja soovib inimesi aidata. Ja muidugi ei ole see tütar mingi kurjuse kehastus, vaid üsna tavaline teismeline, keda elu pole just ideaalse perekonnaga õnnistanud – eks siit ka paljud probleemid.
Film keskendubki põhiliselt isa pingutustele luua enne surma mingisugunegi side oma nüüdseks 17-aastase tütrega, kelle ta siis maha jättis, kui kohtas oma elu suurt armastust Alanit. Palju on süüdistusi ja vabandamist. Mina isiklikult olin täielikult tütre poolel ja elasin talle kaasa. Sadie Sink väärinuks siin samuti Oscari nominatsiooni, kuid eks ta on ka nomineeritud mitmetel muudel preemiajagamistel, kahjuks pole küll võitnud. Samas Brendan Fraser on juba rolli eest võitnud mitmeid preemiaid, nagu ka filmi režissöör Darren Aronofsky, kes näiteks Veneetsia filmifestivalil noppis neli erinevat preemiat (küll mitte seda peamist – Kuldset palmioksa).
Kuigi linalugu liigub aeglases tempos ja on valdavalt hämar ning staatiline, siis julgen kinnitada, et igav ei tohiks seda vaadates hakata ka paadunud märulisõbral. Tegelaste omavaheline dünaamika ja dialoog on selliselt paigas, et poole pealt ära minna ei tule normintellektiga inimesel mõttessegi. Empaatilisemad vaatajad võtku aga kaasa pakike salvrättidega, sest see film on pisarakiskuja.
Miks film on nomineeritud parima grimmi kategoorias? Sest peaosa rollis oleva Brendan Fraseri jaoks oli loodud paks kere, tema tüsedaks vormimisele kulus igal filmimise päeval neli tundi. Tema kunstkeha kaalus 136 kg. Asi ei piirdu muidugi ainult kehapolstriga, ka nägu ja hõredad juuksed on puhas grimeerijate töö.
On tõenäoline, et Brendan Fraseri jaoks on Charlie roll elu tipptööks ja ta on seda ka ise tunnistanud, et võib-olla tal enam ei õnnestu midagi paremat luua kui see roll, mis on filmis „Vaal“. Märkimisväärne saavutus igal juhul, näitleja on siin töötanud suure pühendumusega ja kui ta teid kinoekraanil oma rolliga külmaks jätab, siis on viga kusagil mujal, mitte näitlejatöös.
Järgmisel nädalal pajatan teile uuest kodumaisest filmis, Mart Kivastiku „Taevatrepist“, mis esilinastub samuti reedel ja teades Kivastiku varasemat loomingut, siis julgen soovitada. Paraku näen seda ka ise alles lehe trükkiminemise päeval, seega ei jõua seekord kirjutada, mitte ei pea seda vähem vaatamisväärseks.
