Keskeakriisi lugu meestele
Eelmisel nädalal kinodesse jõudnud film „Taevatrepp“ on suunatud peamiselt keskealistele ja vanematele meestele, just neile mõjub film kõige teravamalt ja võib nii mõnegi karuse mehe huulilt rõõmuoige esile kutsuda.
Margit Adorf
Film on Mart Kivastiku samanimelise romaani (ilmus 2019) ekraniseering, režissööriks samuti Mart Kivastik. Režissöörina on Kivastik ka varem kätt proovinud, alates 1993. aastast tegi mõned telemängufilmid, esimene kinofilm, mille režissööriks Kivastik, ilmus aga alles 2011. aastal, selleks oli „Üks mu sõber“.
„Taevatrepp“ on Kivastiku kolmas autorifilm kinodes. Täpsustuseks lisan, et autorifilmiks peetakse filmi, mille puhul nii stsenaarium kui režii on tehtud sama inimese poolt. Sellisel juhul on autor nii sisulooja kui ka selle visuaalse pildi vormistaja.
Sisukirjeldust lugedes võiks ehk isegi arvata, et tegemist on mingi ulmefilmiga, kuid kindlasti ei ole see nii. Ulmeline element on linateoses ehk vaid kõige viimane kaader, kus peategelane ajatunnelisse sukeldub, kõik, mis toimub enne seda, on tavaline nostalgiafilm keskeakriisis Tartu mehest. Kui võrrelda teiste Eesti filmidega, siis enim meenutab see Ruitlase-Simmi filmi „Vee peal“ (2020).
Filmi vanemaks peategelaseks on juba pensionieelsesse ikka jõudnud Uu (Mait Malmsten), no selline vanuses 50+. Arvestades seda, et noorem tegelane Uu (Timotheus Sammul) seikleb 1975. aastas, siis tegelikult peaks ta olema pigem 65. Kuid võttes arvesse, et kodus sirgub veel teismeline poeg, siis jääb see vanuse tuvastamine üsna umbmääraseks. Ütleme nii, et juba hallinev mees, kes elab Tartus oma rahulikku pere- ja tööelu, saab vapustuse osaliseks, kui sureb tema sõber, kunstnik Georg, kellega ta sõbrunes lapsena.
Kunstnik Georg (Raivo Trass vanemana, Ivo Uukkivi nooremana) avaldab Uule oma surivoodil saladuse, et aega pole olemas ja tuleb vaid sõita rattal, käed avali. Õnneks filmis sellesse protsessi kuidagi pikemalt ei süveneta ja mingeid eriefekte ajarännaku puhul ei tehta. Vaataja tajub filmi kui tavalist linalugu, kus peategelane aeg-ajalt meenutab oma lapsepõlve, ilma ulmelise lisakoormata. Meie ees rullub lahti kaks paralleelset lugu – vananevast mehest ja tema teismelisest versioonist noorusajal.
Eraldi väärib esiletõstmist see, et film on hästi Tartukeskne ja kõnetab kindlasti eriliselt neid inimesi, kelle lapsepõlv ja noorus on möödunud Tartus Karlova kandis, sest noorem Uu elab Päeva tänaval. Vanem Uu elab aga Öö tänaval, mis asub nüüd sealsamas Karlovas ja on Päeva tänavaga põiki, see loodi Tartusse 2017. aastal ja sai nime rahvahääletuse tulemusena. Võrdluseks võin öelda, et Tallinnas asuvad samasuguses paigutuses Koidu ja Videviku tänav (elasin ise lapsena Koidu tänaval). Nii et tänavate nimed võivad siin tunduda kunstilise liialdusena, kuid need on tõesti olemas. Ja Tartu paistab kinolinal väga ilus, nii vanemas kui uuemas versioonis.
Päeva tänaval oli noorel Uul romantiline lapsepõlv, filmis on sellele antud kuldne südasuvine toon, nii nagu mälestustele kohane. Seal avaneb kirev boheemlaslike tegelaste galerii, juba mainitud kunstnik Georg, lisaks ärikatest hipi Paul (Kaarel Pogga) ja tema punapäine pruut (Lena Barbara Luhse). Nõukogude aeg on seal näha läbi noore inimese pilgu ja sisaldab eelkõige rohkesti althõlma müüdavaid vinüülplaate ja lääne muusikat, mille valik on küll mõnevõrra kitšilik, kuid siiski muljetavaldav.
Öö tänaval on vanemal Uul hilissügiseses raagus Tartus surev sõber, rutiinne argipäev, ülevoolavalt armastusvärne ja tubli naine, korralik poeg, kena koerake ja täiesti normaalne ülemus kontoritööl, kus Uu tegeleb mingi müügitöö või raamatupidamisega. Selline mõnus loksumine, ei mingeid ekstreemsusi. Näib aga, et Uu hakkab üha enam kahetsema seda, et temast sai korralik tööinimene ja pereisa, mitte hullumeelne looja. Sulnis ja turvaline elu vanemas eas käib närvidele, hing igatseb tagasi nooruse radadele, kus kõik võimalused olid veel avatud ja elu pidevas muutumises.
Minu jaoks mõjus „Taevatrepp“ seisundifilmina. Ehk et siin oli palju tundlemist ja emotsioone, kuid sisulise poole pealt jäävad erinevad mälestuskillud ja sündmused omavahel piisavalt sidumata. See on rabe kaleidoskoop, mis pudeneb igal järgmisel hetkel jälle uude mustrisse. Sellist sisulist liini, et alustataks punktist A, selleks, et jõuda mingi loo jutustamise eesmärgini, ei ole. Tuuma ei ole. Või siis ongi tuumaks seesama Georgi poolt juba alguses väljaöeldud mõte, et aega ei ole. Mitte ses mõttes, et oleks kiire, vaid selles mõttes, et aeg on meie endi poolt loodud konstruktsioon. Kas te sellega nõustute või mitte, jäägu teie endi otsustada.
Igal juhul on film väga emotsionaalne, äratab vaatajas nende endi lapsepõlvemälestusi. Minu jaoks jäi mõnevõrra igavaks, aga ma ei ole ka selle linaloo sihtgrupp. See on ilus film just meestele. Nii et kui mõnel mehel on „Taevatrepp“ veel kinos nägemata, siis tasub sellel vennikesel end kinno kohale vedada ja üks õige mehine Eesti film ära vaadata. Palju head muusikat, palju häid näitlejaid, südamlik ja soe.
