Eesti klaasitööstuse 400-aastasest ajaloost

Rakvere linnakodaniku majamuuseumis toimus 18. märtsil kunstiajaloolase Anne Ruussaare loeng teemal „Lorupist Tarbeklaasini“. Teadur tutvustas Eesti klaasitööstuse ajalugu ja kõneles edukamatest ettevõtjatest.

Ülle Kask

Anne Ruussaar, Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator on enda sõnul tegelenud klaasitööstuse ajalooga 25 aastat. „Ajalooteadus areneb ja kui mina õpinguid alustasin, olid fookuses hoopis teised valdkonnad,“ ütles ta. „Aga tänaseks on klaasi ajaloost saanud väga paeluv teema laiadele inimgruppidele. Mõneti on see seotud ka koroonaga, kuna inimesed jäid kodudesse kinni ja hakkasid vaatama, millist põnevat kraami neil kappides ja riiulites leidub.“

Ruussaar märkis, et praegu kogutakse palju nii esimese Eesti Vabariigi aegseid Lorupi klaase ja karahvine kui ka nõukogude perioodi Tarbeklaasi vaase ja kausse. Nostalgiagruppe, kellega neil teemadel omavahel suhelda, leidub praegusel sotsiaalmeedia ajastul nii Facebookis kui mujal interneti platvormidel. 20. sajandil Eestis toodetud esemeid suudetakse tänu kataloogidele päris täpselt määrata. Varasemaid aga, mis on põlvest põlve edasi pärandatud, aitavad määrata inimeste enda jutustatud lood mõnest haruldasest klaasesemest.

Esimene Eesti klaasikoda maailma äärel – Hiiumaal

Ruussaar nentis, et tegelikult tunti Eestis klaasi ka enne aastat 1628, mil seda siin valmistama hakati. Näiteks aknaklaas oli linnakodanikel juba 15. sajandil üsna tavaline. Toonased klaasimeistrid ise klaasi ei valmistanud, vaid seda osteti mujalt sisse.

Kunstiajaloolane rääkis, et Eesti esimese klaasitööstuse rajas 400 aastat tagasi Hiiumaale, Hüti külla Rootsi riigi üks võimsamaid mehi Jakob De la Gardie (1583–1652). Ta oli tolleaegne suurim Eesti maaomanik, kellele kuulus muuhulgas ka Hiiumaa. Miks sinna? Sest saarele pääses meretsi hästi ligi ja klaasesemetest valmistoodang, mida hiidlased ei hakanud ise mitte kunagi kasutama, veeti välja laevadega, enamasti ida turule, Venemaale.

Jakob De la Gardie klaasikoda tegutses 30–40 aastat, aga peale tema surma see suleti. Järeltulijatel puudus soov edasi tegeleda osalt ka poliitilistel põhjustel, kuna suhted Venemaaga olid nässus ja varsti algas põhjasõda.

„Tegelikult meie 400-aastasesse klaasi tootmisesse tulebki seejärel saja-aastane auk,“ tõdes Ruussaar.

Alles 18. sajandil tekkis mitmele poole Eestisse väiksemaid klaasikodasid. Põhiliselt jõgede äärde, kus leidus toorainet liiva. Üks neist oli Gorodjonka, väike linnake Narva jõe kaldal, kus töötasid Saksa klaasimeistrid, valmistades toodangut Peterburi turule. Ka Rakvere kandis, Lehtses tegutses väike klaasikoda. Nende tegevus lõppes aga 19. sajandi alguses.

Ruussaare meelest oli põhjus üsna kummaline, nimelt tolleaegsete pudelite põhjad olid ebastandardse suurusega ja tarbijad ei teadnud iialgi, kui palju seal tegelikult vedelikku sees oli. Suuremat pahameelt tekitas kõrtsides toimuv, kui peo arenedes jõudsid lauale järjest kõrgema põhjaga pudelid. Vene impeeriumis kehtestati seetõttu kord, et pudelitele tuleb panna peale täpne mõõt. See viiski väiksed klaasikojad sulgemiseni, sest keegi ei suutnud silma järgi täpse mõõduga pudeleid valmistada.

Amelungid tootsid Venemaa turule peegleid

Ruussaar jätkas, et 18. sajandi lõpus rajasid Hannoveri päritolu baltisaksa ettevõtjad Amelungid Võrtsjärve äärdekaks suurt klaasikoda, Meleski ja Rõika. Ühes valmistati, teises lihviti klaasi. Amelungidel oli varasem klaasitööstuskogemus olemas. Algul müüsid nad oma Saksamaa vabrikute toodangut Venemaale edasi, aga hiljem otsustasid, et palju lihtsam on Eestis toota, kuna Vene impeeriumi territooriumil ei kehtinud tollimaks.

Tollasel Tsaari-Venemaal olid transpordiolud sisuliselt olematud ning transport käis jõgesid pidi. Emajõge ja Põltsamaa jõge ka seks tarbeks õgvendati ja süvendati ning Amelungid panid sinna ka esimesed auru- ja rataslaevad sõitma. Amelungide peamiseks ekspordiartikliks sai peeglite tootmine ja defitsiitset toodangut veeti koguni otse üle Peipsi järve Peterburi.

„Tihti küsitakse mälumängudes, milline oli 19. sajandi suurim tööstusettevõte Eestis,“ sõnas Ruussaar. „Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga see oligi Amelungide peeglite tootmise tehas.“

Ruussaar kõneles, et kõik oskustöölised toodi Meleski-Rõika tehastesse Saksamaalt. Nad meelitati kõrgemate palkadega Eestisse elama. Ainuüksi esimene sisseränne Meleskile koosnes 22 perekonnast. Eraldi elaval kogukonnal oli oma raha, poed, koolid, isegi lõbustusasutused.

Kuna klaasi valmistamise töö on väga raske, kuum ja tervistkahjustav, siis Ruussaare teada Saksa pered hiljem ostsid kas kaupluse või tegid midagi muud. Aga oskustöölised kuni Eesti Vabariigini olid ikkagi kõik ainult sakslased.

Ruussaar kuvas ekraanile slaidi peeglist, mis Meleski-Rõika vabriku toodetest ajaloomuuseumi kogudes leidub. Selle tegi küll eestlane, aga mitte otsast lõpuni ise, vaid koos Saksa meistriga aastal 1887. Peegel oli mehe pulmakink pruudile, mille perekond alles hoidis. Ruussaar rõhutas, et väga oluline ongi teada, kuidas mõni vanaaegne klaasese on kellegi juurde jõudnud. Siis on hiljem lihtsam selle päritolu määrata.

Eesti Vabariigi algusaegade klaasitööstus

Ruussaar rääkis, et teatavasti pole Eestis väga head toorainet, millest klaasi ja portselani valmistada, kuid maavarasid uurides avastati, et parimad liivad klaasi tootmiseks asuvad Piusal. Kui loodi Eesti Vabariik, vajas joogi- ja toiduainetetööstus kohe suurel hulgal lihtklaaspudeleid.

Tolleaegsed Eesti rikkad, edukad ja kõrgel ühiskondlikul positsioonil olevad inimesed eesotsas Johan Laidoneriga moodustasid Eidapere klaasitööstusesse osaühingu EKO.

„Miks Eidaperes, aga mitte Meleskis, kus juba klaasitööstus olemas oli?“ küsis Ruussaar ja vastas, et Eidapere eelmine omanik oli vahetult enne Eesti Vabariigi loomist suutnud vabriku ühendada haruraudteed pidi Tallinn-Pärnu raudteega ja vajalik ühendus oli kohe olemas.

„Laidoner polnud loomulikult mingi klaasihull,“ naljatas Ruussaar. „Arvan, et ta ei käinud seal mitte kunagi kohalgi.“ Aga tema ja teiste mõjukate raha eest ehitati uued ahjud ja korstnad. Kohe hakati korraldama ka töötajate koolitusi, kuna Saksa oskustöölised olid kodumaale naasnud.

Ruussaar lisas, et samal ajal jätkas teise ettevõttena Järvakandi klaasivabrik Eidapere lähedal, kus varem toodeti nii klaaspurke kilude pakendamiseks kui ka lehtklaasi.

„Kui Eesti sai iseseisvaks, ostis selle vabriku ära Gerhard Lukk,erialalt insener,“ ütles Ruussaar, selgitades, et Lukk võttis esmakordselt Eestis kasutusele ülimoodsad mehhaniseeritud tõmbemasinad tahvelklaasi tootmiseks.

„Isegi Soomes ja Rootsis veel niisuguseid aknaklaasi tootjaid polnud,“ märkis Ruussaar. „Ja seetõttu ei jäägi suurem osa Järvakandi klaasivabriku toodangust Eestisse, vaid läheb ekspordiks. Üks osa ka uhke Helsingi modernse südalinna ehituseks. Väga vähesed teavad, et Helsingi uhked ümarad klaaspinnad on Luki masinatega tehtud,“ jätkas ta.

„Tore, et nõukogude ajal Järvakandi tehas jätkas tegevust ja seal valmistati jätkuvalt klaastaarat, jääklaasi, aknaklaasi ja tehnilist klaasi,“ tõdes Ruussaar, kes teadis, et Järvakandi töölised on meenutanud, et kui enam ükski masin ei töötanud, siis Luki-aegsed masinad töötasid nii kaua, kuni tehas taasiseseisvumise ajal suleti.

Järvakandis tegutseb tänase päevani Eesti ainuke klaasivabrik. Sealsamas paikneb ka Eesti Klaasimuuseum, kus külastajatele korraldatakse lahtiste uste päevi, saab tutvuda vanade klaasesemetega ja soovi korral proovida ka ise mõnd klaaspurki või pudelit valmis puhuda.

Järgmine osa kajastab esimese Eesti Vabariigi aegset Johannes Lorupi klaasitööstust, mis nõukogude ajal muutus tehaseks Tarbeklaas.