Lorupi klaasivabrik muutus Nõukogude ajal Tarbeklaasiks

Rakvere linnakodaniku majamuuseumis toimus 18. märtsil kohtumine kunstiajaloolase, kuraator Anne Ruussaarega, kes tutvustas Eesti klaasitööstuse ajalugu läbi nelja sajandi. Käesolev artikkel on jätkulugu läinud reedel ilmunule, käsitledes Johannes Lorupi vabrikut, mis nõukogude okupatsiooni saabudes natsionaliseeriti.

Ülle Kask

Kunstiajaloolane Anne Ruussaar rääkis, et peale Vabadussõda ostsid Viljandimaa rikkad ärimehed sakslastelt Võrtsjärve-äärsed Meleski-Rõika klaasivabrikud. Nad ei osanud aga nendega midagi peale hakata, kuna peeglite turg, mida tehas Venemaale eksportis, kukkus kokku.

Jaan Lorupil, kes kuulus Meleski-Rõika klaasivabriku omanike ringi, oli väga andekas, tubli ja lahtise peaga poeg Johannes. Noor mees õppis Euroopas masinaehitust, aga isa kutsus poja koju, et las too paneb Viljandimaa ettevõtte uuesti käima. 23-aastane Johannes oli eelnevalt vaid ühe aasta Tartu ülikoolis keemiat õppinud, aga tänu klaasimeistrite toele viis end ruttu tootmisega kurssi.

„Kui me täna räägime nendest uhketest, kallitest Lorupi vaasidest, siis tegelikult kasumit nendega ei teenitud. Raha tuli ikkagi klaastaarast, pudelitest ja purkidest,“ teadis Ruussaar, kelle sõnul tegi noor Lorup tolle aja kohta ühe geniaalse turunduslükke, avades müügikontori ka Tallinnasse.

Andekas noor mees osutus ka väga heaks juhiks. Tema tehas ei läinud ainukesena suure ülemaailmse majanduskriisi ajal pankrotti. Kui kõikide teiste klaasitööstusettevõtete vara müüki pandi, võttis noor Lorup 1928–29 pangast laenu ja ostis kõik kokku. Tolleks ajaks teadis ta, et Võrtsjärve-äärsesse tehasesse polnud enam mõtet investeerida, kuna tehnoloogia ja klaasivalamisvormid olid vananenud. Ja hakkas vabrikule uut asukohta otsima.

Ruussaar kõneles, et Lorup pidas Tallinna Bekkeri sadama juhtkonnaga läbirääkimisi, et viia tööstus üle Koplisse, kus varem ehitati sõjalaevu.

Peale õnnestunud tehingut lasi Lorup maha lammutada kallid ahjud, mis Laidoneri ja teiste rikaste rahadega oma ajal ehitati. Tulekindlast punasest tellisest korsten lammutati samuti maha ja kivid viidi Koplisse ning nendest ehitati tööstushoonele uus korsten, mis veel Tarbeklaasi ajal pilku püüdis. 1933. aastal lasi Lorup Taani inseneri Christianseni plaanide järgi kogu vabriku ümber ehitada ja sellest sai üks tolleaegseid Eesti moodsamaid ettevõtteid.

Suurem osa Eidapere töölistest kolisid Ruussaare teada samuti Tallinnasse. „Meil on väga vahvaid lugusid Eidapere klaasitööstuskooli lõpetanud meistritest, kes Lorupi juurde Koplisse jõudsid ja hiljem töötasid veel aastakümneid Tarbeklaasis ja õpetasid omakorda mitut põlvkonda klaasimeisterid välja,“ lausus Ruussaar.

Johannes Lorup, erakordse ärivaistuga mees, suhtus oma töötajatesse väga hästi. Ta andis inimestele laenu ja korraldas kõikvõimalikke kursusi.

„Üks kunagine töötaja on hästi armsalt rääkinud, et kui neil läks kord mingi sulatusvann katki, mõeldi ja vaadeldi, kuidas seda parandada. Ja oo õudu, äkki ilmus omanik ise kohale, viskas oma kalli mantli nurka ning ronis vanni alla. See oli hästi tore seik, sest ta oligi oma töötajatega väga, väga lähedane,“ sedastas Ruussaar.

Lorup palkas klaasidisaineri

Lorupi ambitsioon polnud ainult klaaspudelite ja lehtklaasi tootmine, vaid tema sihid olid väga kõrged: toota kristalli, mida tollal peeti klaasitööstuse tipuks.

Ta tuli ka esimese klaasitöösturina Eestis mõttele, et tehases võiks töötada kunstnik. Lorup palkas tööle Agnes Ney-Steinbergi, käeliselt andeka neiu, kes varem oli ametis ühes kullassepatööde ja lihvimisega tegelevas mustrite lihvimise töökojas. Lorup oli tema töid näinud ja kutsus ta oma uude vabrikusse.

„Agnest võibki pidada esimeseks Eesti klaasidisaineriks üldse,“ märkis Ruussaar. „Väga paljud kuulsatest Lorupi vabriku mustritest, mis olid veel Tarbeklaasi aegadel töös, on selle noore daami kujundatud.“

Lorupi tehases toodeti algul väga puhast ja ilusat klaasi, aga Lorup unistas kristallist. 1934. aastal juurutas ta uudistootena poolkristalli, mida hakati graveeringutega kaunistama ja neist kõige kuulsamad valmisid Agnese käte vahel. Ruussaar näitas slaidi vaasist, millele oli graveeritud fööniksilind. „Imeilus, kui seda vaatate. Ney-Steinbergil oli väga hea käsi, aga ka väga terav silm,“ ütles ta.

1936. aastal hakkas Lorup ka päris kristalli tootma ja Agnes nendele mustreid kujundama, millest intensiivsemaid nimetati vöökirjaks. „Kristall saab 1930ndatel tohutult populaareks. Aga see oli tollal ka staatuse sümbol, mida osteti selleks, et näidata, kui rikas keegi oli,“ nentis Ruussaar, kuvades ekraanile slaidi, kuidas Lorupi kristalli märgistati. „Kui kellelgi tuleb kodus selline firmamärk välja, siis tooge see muuseumisse. Vähemalt ärge nühkige seda. Need kuldsed kleepekad on haruldased ja väga kallid.“

Johannes Lorupi, tema abikaasa Veronika ja poeg Heino ilus elu kestis 1940. aastani. Peale punast pööret töötas Lorup töötajate palvel veel ühe aasta vabriku tehnilise juhina, kuid 1941. aastal ta arreteeriti ja saadeti Siberisse, Sevurallagi vangilaagrisse, kus ta 1944. suri.

Kuna Veronika Lorupi vanemad olid baltisakslased, siis järelümberasujate nimekirjaga pääses ta pojaga läände, oodates Johannest Viinis, teadmata algul midagi mehe saatusest. Veronika jäigi Viini ja vaeselt nad seal ei elanud, kuna Johannesel olid välismaa pankades suured arved. Veronika pidas külalistemaja, kus eestlased Euroopa turneedel peatusid.

Tarbeklaas saab NSV Liidus populaarseks

Ruussaar kõneles, et algul jätkas Lorupi klaasivabrik vana nimega, kuid 1941. aastal leidsid töötajad, et omanike ja kodanlaste järgi seda enam nimetada ei tohi ja võtsid tehasele kohasema nime – Tarbeklaas.

Nõuka-aegse klaasivabriku esimeseks peakunstnikuks sai Rakverest pärit Helga Kõrge, kes oli hea graveerija ja vormitundlik kunstnik. 1953. aastal graveeris ta näiteks hiigelsuure vaasi, mille ENSV Stalinile kinkis. Ruussar rääkis, et muuseumikogudes on alles ka Kõrge diplomitöö „Noored mitšuurinlased“. 1957. aastal ilmus aga „Nõukogude naises“ lugu Kõrge kuulsatest maasikatega kannudest. Kui moodi läks kahte värvi klaas, siis esimesed olid Kõrge sini-roosad klaasid. Kõrge oli tuttav Agnes Ney-Steinbergi vöökirja tehnikaga, millest inspireerituna valmis tal kann „Naksi“.

„Kui me tänapäeval räägime, mis on Eesti disaini klassika, siis enam rohkem klassikasse ükski asi kuuluda ei saa,“ tõdes Ruussaar ja kuvas ekraanile Helga Kõrge kuulsa suitsuklaasist komplekti „Kosmos“.

Peale Helga Kõrget lisandus Tarbeklaasi teisigi kunstnikke. Mirjam Maasika kuulsaim komplekt on karahvinid, klaasid ja vaasid „Inna“. Ingi Vaher disainis eliitdekooriga suitsuklaasist kannusid ja õrnsinakat tooni klaase, mida on vähe säilinud. Pilvi Ojamaa kuulsa loomingu hulka kuulub komplekt „Gondel“, mis on praegu väga hinnatud, vaas „Kuljus“ ja joogiklaasid ning kann „London“.

Klaasikunstnik Tiia-Lena Vilde kuulsa vormi „Sammal“ pärast puhkes aga pahandus. Kui Tarbeklaasi hinnad Ruussaare sõnul vahepeal haibiti pöörastesse kõrgustesse, siis Vilde vaas „Sammal“ leidis jäljendajaid – vorpijaid. Kui Poolast hakati „sammalt“ tooma, läks asi käest ära. Olid suured skandaalid, et Tarbeklaasi võltsitakse. Ses mõttes tasub ettevaatlik olla ja võrrelda mõnd unikaalset eset alati originaaliga, vaadata toote põhja, proportsiooni ja värvi. Ruussaar hoiatas, et kui keegi läheb internetikeskkonnast Vilde disainitud nõusid ostma, võib vabalt võltsingu saada.

Meeskunstnikest tõstis Ruussaar esile geniaalset Eino Mäelti, kes vaid 18-aastasena 1958. aastal klaasivabrikusse tööle läks. „Kui teised jõudsid n-ö valmis kunstnikena Tarbeklaasi, siis Mäelt toimis tagurpidi. Kõigepealt läks ta lihttööliseks – klaasipuhujaks, õppis kõik protsessid selgeks ja alles siis astus kunstiinstituuti,“ pajatas Ruussaar.

Kuna Eino Mäelt tundis hästi tehnilist poolt, siis Ruussaare teada on Mäelt loonud Tarbeklaasile kõige keerulisemaid mustreid. Tema kuulus vaas „Sahara“ maksab tänapäeval tuhandeid, sest neid haruldusi ei osanud peale Eino mitte keegi teha. Mäelti kuulus õlleklaas „Lembit“ või komplekt „Kraater“ valmisid aga 1980ndatel juurutatud moodsas tsentrifugaaltehnikas.

Kui toimus Eesti taasiseseisvumine, müüdi tehas Tarbeklaas rootslastele, kes sellega aga n-ö imet teha ei osanud. Tehas käis veel mõnda aega käest kätte kuni 2007. aastal pankrotistus. „Ma ei tea, kuidas muinsuskaitse seda lubas, aga hoone lammutati maha. Kunagisest Lorupi Bekkeri sadama hoonest pole midagi järgi jäänud, ainult tühi auk,“ kahetses kunstiajaloolane Anne Ruussaar.

Kel huvi, võib minna Tallinnasse, Maarjamäe lossi tallihoonesse kaema Anne Ruussaare kureeritud näitust „Klaasimeistrid. Eesti klaasitööstuse ajalugu“, mis on avatud käesoleva aasta 18. juunini.