„Timuka tütar“ jookseb kohati lati alt läbi
Juba nädala algusest on kinodes jooksnud Apteeker Melchiori sarja kolmas lugu „Timuka tütar“, kuigi ametlikult on esilinastus justkui alles täna.
Margit Adorf
Kui ma peaksin need kolm filmi kuidagi paremuse järjestuses ritta panema, siis ilmselt jätaksin selle kolmanda osa kõige alumisele pulgale, kuigi siin on tempokat seiklust rohkem kui esimeses osas. Samas esimene osa oli ladusam, näitlejatööd ühtlasemad. Parimaks hindan teise osa, mis kandis alapealkirja „Viirastus“, kuna see oli kõige rohkem tasakaalus nii sisu kui vormistuse poolest.
Kolmanda osa suurimaks miinuseks on see, et lõpp jääb venima ja vabandan nüüd siinkohal selle pärast, et räägin välja, et Keterlyn (Maarja Johanna Mägi) sureb, kuid kes raamatuid on lugenud, see teab ehk niigi. Ma ei tea, kuidas see on vormistatud raamatus, kuid filmis tabab see vaatajaid ilma igasuguse ettevalmistuseta nagu välk selgest taevast.
Välku ka näeb ja müriseb kõu, kui Melchior (Märten Metsaviir) sellele kurjakuulutavale aimdusele tuleb, kuid seda enam jäi minu jaoks vajaka armastaja reaktsioonist. Apteeker on nagu tuim tükk, kui oma armastatud abikaasa metsast surnuna leiab. Null emotsiooni, ükski näolihas ei liigu. Samas on tal filmi eelnevas osas lastud vaimusilmas tuleriidal põleda ja seal suures surmahirmus karjuda, kus oli emotsiooni rohkem kui küll. Miks naise surm sel moel lahendati, jääb minu jaoks mõistatuseks. Halb lahendus. Režissöör küll püüab visuaalselt edasi anda mingit poeesiat, juba korda tehtud surnukeha lamab kuldses valguses ja meenutus temast on helge, kuid elavate emotsioonid selle surma ümber jäävad kasinaks. Tundub, et Wentzel Dorn (Alo Kõrve) elab sellele surmale rohkem kaasa kui naise kaotanud abikaasa ise.
Sellest surmast alates langes minu jaoks film kolinal mutta. Kui aus olla, siis käis mulle närvidele juba eelnevalt näidatud Valge akrobaadi Ingli (Liis Maria Kaabel) kiilas tegelaskuju, kes jooksis ringi alatasa nuttev titt kaenlas ja ei öelnud kellelegi sõnagi. See tegelaskuju oli sihitu ja kaootiline, täiesti loogikavaba ja filmis ilmselt vaid selleks, et rõhutada seda, kui kuri ja kalk on põhikurjategija, kes lõpuks ka tabatakse. Minu arvates oleks võinud sellegi tegelase lahendada suurema kirega ning selgemalt. Naised üldiselt ei jookse meeste kannul, karjuv imik süles. Neile on olulisem ja kogu maailma kese kas laps või siis ei hooli nad lapsest ja igatsevad meest, jättes lapse unarusse. Jutt käib imikuealiste laste emadest. See on juba looduse poolt sisse kodeeritud nii ja pole mõtet vaielda, et aga, aga… Ei ole mingit aga.
Niisiis, kolmanda Melchiori filmi alguses on Keterlyn ja apteeker õnnelikus abielus. Keterlyn satub metsas hirmsa mõrva tunnistajaks ja tema juhatatud kohast leitakse ka kõvasti kolakat saanud paljas mees, kellel siiski veel eluvaim sees. Kuna laipa ei ole, siis esialgu tegeleb Melchior sellega, et püüab tuvastada, kes on mälukaotusega tundmatu. Samal ajal kahtlustab ta kaupmehe selli nii oma isanda mõrvaplaanides kui selles, et tema peksiski tundmatut. Seekordne uurimine kulgeb nii, et laibarida taga. Enne kui jõutakse finišisse, tapetakse veel neli inimest, sealhulgas ka kurjategija. Lisaks ilmub metsast välja veel üks laip, kes kohe alguses avastamata jäi. Naiste laibad on ilusad, meeste omad mitte niiväga.
Et asi mõnevõrra segasem oleks, viibib linnas ka inkvisiitor kardinal Nider (Markus Luik). Inkvisiitori lahenduse kohta võib siinkohal öelda kiidusõnu, temast ei olnud tehtud mingit verejanulist tuleriidale ajajat, mida inkvisiitorid keskajal sageli ka ei olnud. Nii mõnigi neist püüdis välja peilida alusetult süüdistatuid ja neid hukkamisest säästa. Missugune just Tallinnas käis, ega seda ei tea, kuid filmilahenduse osas on kena, et sealne inkvisiitor on pehmema loomuga ja hirm tema ees on rohkem vaataja silmades kui temast enesest tulenev. Küll aga on inkvisiitoril kaasas pahalane munk Frederic (Andres Mähar), kellest on vormitud midagi püha nõia sarnast. Tema peamine ülesanne on vaatajasse (ja apteekrisse) hirmu ning õudust külvata ja seda ta teeb ka päris osavasti.
Kokkuvõttes on film kuni Keterlyni surmani tempokas ja põnevusrohke, naise surmast alates muutub film rabedaks, sest mulle näib, et autorid ei ole osanud leina piisavalt intensiivselt ja kompaktselt lahendada. Lõpplahendus saabub konarlikult ja koperdades, kahjuks ei tule head rolli seekord Jan Uuspõllult, kes mängib rändtsirkuse bossi, samuti jääb nõrgaks Jaan Rekkor Keterlyni isana. Aga ma arvan, et tavapublik, erinevalt kurjast kriitikust, annab selle andeks ja ei taipa märgatagi.
Melchiori filmide sari võiks sillutada teed teistelegi sarnastele ajalooseiklusfilmidele eesti filmide seas. Näha on, et publikuhuvi niisuguste linateoste vastu on suur nii kodumaal kui ka mujal Euroopas. Näiteks linastus „Timuka tütar“ juba novembris Saksamaal, kus toimus filmi maailma esilinastus. Ka filmisarja eelnevad osad on ringi rännanud festivalidel ning leidnud tunnustust näiteks operaatoritöö eest.
Melchiori kolmandat filmi tasub kinno vaatama minna kindlasti kõigil neil, kellele on ka eelnevad osad juba meeldinud. Teile on elamus garanteeritud. Päris väikseid lapsi ärge kinno kaasa võtke, uus osa on nende jaoks liiga sünge ja hirmutav. Põhikooliealistele juba võiks sobida.
