Kirjandusõhtul vastas lugejate küsimustele elav klassik Andrus Kivirähk
Rakvere kultuurifestivali raames toimus 7. novembri õhtul Lääne-Virumaa keskraamatukogus kirjandusõhtu, kuhu oli kutsutud rahvakirjanik Andrus Kivirähk.
Ülle Kask
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu arendusspetsialist Tiina Kriisa lausus rahvast täis saali kogunenud Andrus Kivirähki talendi austajatele, et praegune pime ja porine november sümboliseerib hästi tänast kohtumist. Kriisa meenutas, et Eesti kirjanduse superstaar ja elav klassik Andrus Kivirähk külastas Rakvere raamatukogu enam kui 20 aastat tagasi, mil ta pärjati Virumaa kirjandusauhinnaga teose „Rehepapp ehk November“ eest.
Kivirähk, kes pälvis selle tiitli ka 2007. aastal teose „Mees, kes teadis ussisõnu“ eest, ütles, et ta ei mäletagi, et 20 aastat tagasi selles majas käis. Seda, et ta „Rehepapi“ kirjutanud on, mäletas aga küll, mille peale publik naerma puhkes.
„Ega mul kõnet ega valimisprogrammi pole, mida ma teile tutvustada tahaks,“ sedastas kirjanik. Ja lisas, et tavaliselt toimuvadki kohtumised lugejatega nii, et kui ta saabub kuhugi, enamasti kooli või raamatukokku, eelistab ta inimestega suhelda küsimuste-vastuste vormis.
Näiteks koolides lastega kohtumas käimine on teinud temast justkui lastepsühholoogi, kuna erinevas vanuses lapsed käituvad vägagi erinevalt. Algklassilapsed pidavat esitama nii palju küsimusi, et kirjanik ei jõuagi kõigile vastata, sest igaühel on käsi püsti ja ühte ja sama küsimust küsitakse kaks korda.
„Teie, ma loodan, käitute nagu algklasside lapsed, küsite hästi palju ja läbisegi ning hakkate ise rääkima oma koertest ja merisigadest,“ naljatas Kivirähk.
Esimene julge tegi otsa lahti Pärnu teatris Endla värskelt etendunud näidendi „Mäeküla piimamees“ kohta, küsides kirjanikult, kuidas Vildest järsku Kivirähk sai.
„Mulle meeldib näidendite dramatiseerimine, kui ei pea ise mitte midagi välja mõtlema, vaid võid võtta mingi romaani, nagu Eduard Vilde „Mäeküla piimamees“, ja siis üritada see näidendiks ümber teha. Üles tuleb leida just see roots ja üleliigne maha kiskuda,“ kõneles Kivirähk, lisades, et ettepaneku Vilde romaanist näidend kirjutada tegi talle lavastaja Aare Toikka.
Ta jätkas, et teater on talle väga oluline. Olles kirjutanud väga palju ilukirjandust, on näidendid talle mingis mõttes kõige armsamad, sest neist sünnib edasi lavastus, mis on väga põnev protsess.
„Mulle meeldib võimalikult palju alati juures olla. Sest kirjaniku töö on ju hästi üksildane, seal ei ole mingit partnerit, klõbistad klahve, mõtled omi mõtteid ja nii see romaan lõpuks sünnib. Põhimõtteliselt võib seda teha ka asustamata saarel. Aga teater on vastupidi, hästi seltskondlik ettevõtmine. Nii et, alati võtan vastu kui palutakse midagi dramatiseerida,“ sõnas Kivirähk ja soovitas kõigil sõita Pärnusse „Mäeküla piimameest“ vaatama.
„Olen ülimalt ludri!“
Järgmine küsija oli kusagilt lugenud, et Kivirähkile meeldib rutiin, soovides selle kohta kommentaari.
Kivirähk vastas, et kirjanik pole ju mingi maailmarändur. Tema meelest on hea istuda ja kirjutada rahulikult, kui kõik on paigas ja ette teada, millal näiteks korter jääb tühjaks või millal koeraga jalutama minna.
„Aga ega töö ei tohi jällegi ära tappa. Mul on alati piinlik, kui mulle öeldakse, et küll te töötate ja kirjutate palju. Ma olen üks vähemtöötavamaid inimesi üldse Eesti Vabariigis. Üle kahe tunni päevas ma ei kirjuta, sellega see ammendub. Tegelikult siiski peas mõtlen, kuidas järgmine päev edasi lähen. Selles mõttes mingil moel töö kestab edasi. Aga jah, aktiivselt arvuti taga istumist tuleb kokku paar tundi päevas. Nii et, mul on tõesti väga piinlik, kui mind töökaks inimeseks nimetatakse. Ei, vastupidi, ma olen ülimalt ludri. Te naerate, et ei usu. Ma ei tee nalja, see on tõsi,“ rääkis Kivirähk.
„Aga kui mõte töötab edasi terve päeva, siis mõtetes ju töötate edasi?”, ei jäänud üks kirjandushuviline rahule Kivirähki vastusega vähese töötamise kohta.
„Loomulikult mõte töötab edasi, sest sul peab järgmiseks hommikuks peas valmis olema, kust edasi minna,“ nentis kirjanik. „Aga võrreldes paljude teiste erialadega, kus rassitaksegi kaheksa tundi päevas, on minu töö lust ja lillepidu. Ma olen väga privilegeeritud ja selles mõttes õnnelik inimene, et ma saan nii lihtsalt elus läbi.“
Küsimuse peale, mitu faili tal praegu arvutis lahti ja pooleli on, vastas Kivirähk, et hetkel väga suurt tööd pooleli ei olegi, pisemaid aga küll. „Päris nii ei ole, et mitu romaani ja näidendit on korraga käsil. Kui kirjutan mõnd pikemat teksti, siis sinna kõrvale ka näiteks Päevalehte kolumni või Tähekesse mõne jutukese. Tõenäoliselt järgmine raamat, mis mul ilmub, on jälle üks lasteraamat. Tähekesse on jõudnud aastaid väikseid jutukesi ja nendest on juba kolm raamatut kokku pandud. Esimene oli „Kaka ja kevad“, siis „Karneval ja kartulisalat“, seejärel „Tont ja Facebook“. Igas raamatus on 30 juttu. Ja järgmisel aastal hiljemalt jõuluks tahaks uue raamatu välja anda – sellise assortii lastejuttudest.“
Mis ja kes inspireerib?
Mitu kuulajat esitas produktiivsele rahvakirjanikule küsimuse, kust ta ammutab inspiratsiooni ja kes on tema eeskujud – lemmikkirjanikud nii maailma mastaabis kui Eestis.
Kivirähk mainis, et maailmas toimuv ja kõik päevapoliitilised sündmused inspireerivad teda näiteks Päevalehte kirjutades. „Ka Ukraina sõda on väga jõuliselt minu kolumnidesse sisse sõitnud,“ ütles ta. „Seal on väga palju sellist, kuidas öelda, sõjasatiiri. Mis sa ikka pajatad, kui toimuvad võikad asjad. Siis on vaja just sellist karmi huumorit. Aga romaanides või näitemängudes päevapoliitika ja igapäevaelu võibolla nii palju sisse ei murra, sest nende publikuni jõudmise aeg on niivõrd pikk, et seal ei ole mõtet päevakajaline olla. Need on pigem sellised igavikulisemad või ikkagi üldinimlikumad teemad. Ja kindlasti kõik, mis elus juhtub, inspireerib,“ sõnas Kivirähk.
„Lõppkokkuvõttes on ikkagi kõik tekstid ka autobiograafilised. Mitte otseselt, sest teised inimesed ei saa neist aru, aga ma ise tajun, kust mingi tilgake on pärit või kust mingi raasuke mosaiiki kokku pannes tuleb. Oled ise midagi läbi elanud, sellest jääb jälg ja näiteks kümme aastat hiljem kasutad selle hetke või emotsiooni ära. Kirjutada asjadest, millest sa mitte midagi ei tea, on praktiliselt võimatu. Ma ei oskaks näiteks kirjutada raamatut kaluritest või meremeestest, nagu oskasid kirjutada Juhan Smuul või Aadu Hint.“
Maailmaklassikasse kuuluvate kirjanike teostest tõstis Kivirähk esile Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita“ ja Gabriel Garcia Marquez’i „Sada aastat üksildust“, kuna teda on enda sõnutsi mõjutanud maagiline realism. „Mulle meeldib lugeda selliseid raamatuid, mis on suuremad kui elu. Mis ei kirjelda lihtsalt argipäeva, vaid kus on midagi veel sees.“
Kuna Kivirähk on ka tuntud humorist, siis selles valdkonnas on teda mõjutanud Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejk“. „See oli mul täiesti pöörane lemmikraamat, mida lugesin korduvalt. Mäletan, et tahtsin emale ette lugeda, aga ei suutnud lugeda, sest ma kukkusin naerust pikali. Minu humoristi tee sai Švejkist innustust. Aga ei saa olla eesti kirjanik, kui sind pole mõjutanud mingil määral Luts ja Tammsaare. Neist ei saa üle ega ümber. Nemad on ilmselgelt eesti kirjanduse alustalad. Mõlemad on minu jaoks väga tähtsad, olen mõlemaga tegelenud ja neid dramatiseerinud.“
Tänapäeva kodumaistest kirjanikest tõstis Kivirähk esile Urmas Vadi, kiites Vadi viimast romaani „Kuu teine pool“. Ka jagus tal kiitvaid sõnu nii Mihkel Muti kui Mati Undi kohta, kellest Mutt kirjutas hiljuti suurepärase raamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale“.
Küsimusi laekus kirjanikuhärrale vahet pidamata ja nendele vastates Kivirähk nii naerutas publikut, kui kõneles ka tõsisematel teemadel. Ja ikka kivirähalikult mahlakalt ja muhedalt. Näiteks küsimuse peale, mida ta arvab endale kuju püstitamisest, vastas ta, et kuigi Tammsaarele püstitati mälestusmärk juba tema eluajal, eelistab Kivirähk, et kui üldse, siis tehtaks seda alles peale tema surma. Aga sellist Joala-taolist plärakasti, mis laulab nii öösel kui päeval ja häirib ümbritsevaid inimesi, ta küll endale ei sooviks.
Noorele kirjanikuhakatisele soovitas aga kirjanduskorüfee leida üles kohad, kus enda loomingut avaldada. „Eesti on nii väike riik, et siin ei jää mitte ükski anne märkamata,“ tõdes Andrus Kivirähk.
