Kummaliselt südamlik lugu Iiri palgamõrvarist
„Pühakud ja patused“ alustab kinodes sel reedel ja väärib kindlasti vaatamist, see on üllatavalt hea film.
Margit Adorf
Eelmisel nädalal sai küll lubatud, et seekord kirjutan pikemalt juba ohtralt preemiaid noppinud ja üliväga kiidetud filmist „Vaesekesed“, aga elu teeb vinkse ja vonkse, Rakvere kino kavas seda nädalalõpul enam ei paista ja kätt südamele pannes, ma ei viitsiks sellest ka kirjutada.
Miks? Sest, ja ma ütlen seda nüüd hästi sosinal, mulle ei meeldi režissöör Yorgos Lanthimose raskepärane söövitav käekiri. Vaieldamatult tuleb muidugi tunnistada, et ta on superhea autor ja tema filmid on üksteise järel kui viimseni lihvitud pärlid, sügavalt kunstipärased ja läbimõeldud, aga… Kõige selle peene nüansirikkuse ja kunstipärasuse, sügavmõttelisuse ja mitmekihilisuse kiuste – ma ei taha.
Tema filmid on nagu liiga täidlane ja magus parfüüm, mis ajab iiveldama ja tekitab migreenihoogusid. Kes naudib sellist stiili, siis eks see juba teab niigi. Soovitan proovida igal juhul, kui ka seekord kinno ei jõudnud, siis peatselt saab kindlasti videolaenutustest seda kodusesse telerisse tellida. Arvan, et kodus vaadates ongi niisuguseid rammusaid vürtspomme parem doseerida. Paned vahepeal pausile, käid teed koeraga õues tiiru, seedid, hingad värsket õhku ja vaatad edasi. Sest Lanthimose filmid… see vaatamine nõuab tugevat treenitust või vahepealseid puhkepause.
Aga sel nädalal vaatasin ära „Pühakud ja patused“, mille suhtes mul algselt oli eelarvamus, kas üldse kõlbab vaadata, sest peaosaline Liam Neeson on viimasel ajal osalenud mitmes halva ja keskpärasuse piiril olevas filmis. Peale selle räägib linateos taas mingist iiri terrorismist ja eks neidki filme on juba nähtud terve pinutäs. Ning juhul, kui sellest on taas üritatud teha erilist kunstiteost, siis no ei viitsi seda ka vaadata! Aga film üllatas positiivselt ja kuigi see ei ole niisuguses raskekaaluklassis nagu eelmainitud „Vaesekesed“, siis igal juhul ei kuulu teos ka niisama tilulilu märulite hulka, vaid on siiski väärt kraam.
Paraku karta on, et paljudel teistelgi võib selle filmi suhtes olla eelarvamus ja seega püüan nüüd teid veenda, et „Pühakud ja patused“ on hea film ja mis veel eriti veider – see palgamõrtsuka lugu on tehtud sügava kaasaelamisega kõikide tegelaste suhtes. Siin ei ole keegi üdini hea või üdini halb, publik saab kaasa tunda nii pomme külvavatele terroristidele, mahalastavale kurjategijale kui külmaverelisele palgamõrtsukale. Mööndustega võib öelda, et jah, see vend Curtis (Desmond Eastwood) oli paha ja sai seda, mida vääris.
Tegemist on ajastufilmiga, mille tegevustik on paika pandud 1974. aastasse, mil Iirimaad räsisid pommiplahvatuste lained Dublinis ja Monaghanis, mitmetes plahvatustes sai surma üle 300 inimese. Lugu algabki sellega, kuidas väike bande paneb pommi ühele kohalikule pubile ja kogemata saab seal surma ka mitu juhuslikult mööduvat last koos emaga. Jõugu üks liikmeid on naine nimega Doireann (Kerry Condon), kes püüab vältida seda, et lapsed pommile lähedale satuks. Tema tegelaskuju on filmis kõige nõrgem, sest hiljem osutub punapäine daam väga julmaks ja kalgilt vägivaldseks kõikide suhtes, kes talle külakeses, kus nad end varjavad, ette satuvad. Siis enam ei ole temas kaastundekübetki.
Selles külas elab ka Finbar (Liam Neeson), kes teenib leiba palgamõrvarina. Talle antakse aeg-ajalt tellimusi, näib, et notitavad on enamuses sellised, kes tõepoolest ka ise ei ole puhta südametunnistusega. Finbar on rahulikku tüüpi mõtlik killer. Klišeena loeb ta Dostojevski „Kurtööd ja karistust“ ning sõbrustab kohaliku politseiniku Vincentiga (Ciarán Hinds), kes pigem loeb Agatha Christie’t.
Palgamõrvari tööd on Finbaril õnnestunud ajada üsna vaikselt, kohalike seas on ta armastatud ja hinnatud koguduseliige, tal on ka platooniliselt romantilised suhted oma naabrinaise Ritaga (Niamh Cusack). Finbarist maalitakse hästi inimlik portree ja üks tema viimane tapetu ütleb enne surma sõnad, mis paneb Finbari oma töödevahendajale teatama, et tal on aeg amet maha panna.
Nagu öeldud, siis elu teeb vinkse ja vonkse ning kohe pensileminek ei õnnestu, kuna Dublini pommibande on Finbari kodukandis redutamas. Kuri Curtis ahistab kohaliku kõrtsidaami lapseohtu tütart, ning Finbar, kes asjast kuuleb, ei saa seda sinnapaika jätta. Sisu rohkem ei paljasta, aga sekeldusi jätkub, laipu on õige mitu, pommid plahvatavad, noad välguvad, püssid pauguvad.
Aga… selle kõige juures kulgeb film siiski pigem aeglases ja mõtlikus tempos, vahepeal on palju kauneid looduskaadreid, iiri laulukesi ja viiulipalasid, maakoha meeleolu. See film on hästi südamlik, ja seda sugugi mitte kuidagi niisugusel moel, et see mõjuks punnitatult või ebaloomulikult. Kui teile meeldivad briti telesarjad ja iiri sarjad ning näitlejad, siis ärge kartke, te ei pea pettuma.
Režissööriks on sel filmil Robert Lorenz, kelle eelmine märul oli samuti Liam Neesoniga peaosas, aga see film („Täpsuskütt“, 2021) oli palju kehvem. Selles mõttes on kena näha, et sama tiim suudab enamvähem samas žanris tegutsedes saavutada paremaid tulemusi kui varem. Areng on toimunud ning tulemuseks on huvitav sümbioos julmusest ja hoolimisest, surmast ja elujanust, sõprusest, märkamisest. See on nüansirikas ning ka romantiline krimifilm intelligentsele küpsele vaatajale. Soovitan.
