Vallajutud: Viru-Nigula

Viru-Nigula vald on väike ja vaikne, elanike arvult üks väiksemaid Lääne-Viru omavalitsusi. Möödakäija sinna niisama ei satu, kuigi valla keskasulasse Viru-Nigulasse on Tallinna-Narva maanteelt vaid napp kilomeeter.

Aivar Ojaperv

Viru-Nigula sai Eesti meedias kuulsaks siis, kui paar aastat tagasi muutus Padaorg „hädaoruks“ ja paljud Tallinna-Narva maanteele lumevangi ning külma kätte jäänud inimesed toodi Viru-Nigulasse nina ja varbaid soojendama. Omavalitsus pakkus katusealust ja korraldas kiiresti-kähku sooja tee, supi ning võileivad. „Kohaliku poe ostsime purgisuppidest tühjaks,“ märkis vallavanem Ervins Veitsurs. Teehooldusmasinatele osteti kütet lõpuks ka valla krediitkaardiga, kui paagid olid tühjaks saanud.

Kuulsad kodanikud

Valla kanda kogu mainitu rahastamine õnneks ei jäänud. „Maikuu lõpuks suutis riik meile arved siiski tasuda, kuigi vahepeal pidin juba täitsa kurja häält tegema,“ meenutas Veitsurs.

Viru-Nigula vaikne elurütm oli häiritud veel sellel suvel, kui Sämi sild Tallinna-Narva maanteel oli pikka aega suletud ja kogu transiitliiklus käis Kunda kaudu. „Kohalikel poepidajail oli muidugi hea meel, aga Viru-Nigula – Kunda teele sõitsid raskeveokid sügavad rööpad sisse,“ tõdes kohaliku volikogu esimees Olav Kreen.

Ja kui Viru-Nigula kuulsatest inimestest rääkida, siis elab vallas ei keegi muu kui Tarva korvpalliklubi omanik ning peatreener Andres Sõber. „Ta on meil siin täitsa nähtav kuju,“ kinnitas vallavanem Veitsurs. „Elab abikaasa isakodus reaalselt, mitte pole ainult sisse kirjutatud. On volikogu aseesimees. Annab väikestele poistele meie spordihoonekeses kossutunde – poisid on kangesti õhinas. On isegi oma Tarva musti poisse siia kohalike lastega kohtuma toonud ja meie lapsi Tarva mängudele viinud.“

Sõbrast veelgi kuulsam virunigulalane on aga muidugi keelemees Otto Wilhelm Masing, kes pidas seal aastatel 1795-1815 pastori ametit ja tõi sel ajal eesti keele kirjapilti „õ“ tähe. Viru-Nigula pastoraadi hoonel on Masingule mälestustahvel ja alevikus tegutseb praegusel ajal Õ-Pood, mis oma nime võttis teadagi millest.

Elanike arv püsib stabiilsena

Viru-Nigula valla koduleheküljel oleva nimekirja alusel tegutseb vallas vaid paarkümmend ettevõtet. Muidugi, sellised nimekirjad pole kunagi detailideni täpsed, kuid väike ja vaikne on vald tõesti.

Samas on paar ettevõtet tõeliselt suured tegijad – näiteks Flexa Eesti AS või Imprest AS –, mõlemad tegelevad puidu ja mööbliga.

„Pole meil siin viga midagi,“ leidis vallavanem Ervins Veitsurs. „Oleme küll üks maakonna väiksemaid, kuid elanike arv püsib meil stabiilsena – viimase viie aasta jooksul on see kõikunud „miinus kolmest“ „pluss üheni“.

Elanikke vähe ja samas territooriumit omajagu – servast serva oma 30 km –, kas selline vald ei peaks mõlgutama ühinemismõtteid? Tegelikult mõlgutaski, oli tõsine plaan ühineda Kunda linnaga, kuid teise osapoole vastuseisu tõttu ei läinud see läbi. „Teema on jätkuvalt õhus, Kundaga tahame koostööd teha, plaanime praegugi ühise arengukomisjoni moodustamist, kuid ma pole sugugi kindel, et ühinemine nüüd kõik probleemid lahendaks. Tegelikult saame me üsna edukalt hakkama.“

Järelkasvuga ei paista Viru-Nigulas muret olevat. Elanike arv, nagu mainitud, on stabiilne. Renoveeritud-remonditud lasteaias on 54 kohta ja hetkel käib seal 55 last. „Usun, et ühe „ülearuse“ lapse pärast meil probleeme ei teki,“ muigas vallavanem.

Valla ainsas koolis, Vasta Põhikoolis, õpib 104 last, mis maakooli kohta polegi nii vähe – ka „parimatelgi aegadel“ on kooli õpilaste arv jäänud 120 kanti. Kool asub mõisahoones, mis nõukogude ajal käest lasti ja on nüüd omavalitsuse poolt kenasti korda tehtud. „Kui remondi tehtud saime, siis jäigi korralik väljanägemine püsima,“ mainis Veitsurs. „Ei tõuse ka lapse käsi ilusat asja rikkuma. Kooli üle on tõesti hea meel, minge käige ja vaadake, millised laemaalingud seal näiteks on.“

Mõni asi on Viru-Nigula vallast kadunud kah. Kahjuks vist jäädavalt. Näiteks õlletehas, mis tootis kesvamärga veel selle sajandi esimesel viiel aastalgi. „Pärast pankrotti käisid hooned ja kinnistu mitme omaniku vahet, osa neist olid vist „tankistid“, aga praegune seis on kurb: pärast tulekahju on vaid varemed püsti,“ tõdes vallavanem.

Mahu külas oli nõukogude ajal päris arvestatav kalatööstus ja sadam, mida külastasid ka traalerid. „Praegu on alles jäänud mõni üksik rannakalur. Räägivad, et meie kandis on kala eriti väheks jäänud.“

_____________________________

Väikses vallas toimib ettevõtja-omavalitsuse suhe lihtsamalt

Lembit Metsis (fotol paremal) veab oma Lemar-Auto OÜd juba üle paarikümne aasta, konkreetselt saab tema ettevõte 22. sünnipäeva pidada järgmise aasta jaanuaris. Tegeletakse New Hollandi traktorite müügi ja hooldusega ning kõikvõimaliku tehnika remondiga. Koos omanikuga on väikefirmas 6 töötajat, kuid teenust pakutakse üle Eesti, sõites oma kahe diagnostikabussiga kas või põllule, et ära väsinud mootorile hing taas sisse puhuda.

„Olen kehv müügimees, aga siiamaani on töö ise kätte jooksnud,“ tõdes Metsis. „Selliseid päevi, kus hommikul pean mõtlema, mida meestele ette anda, on õnneks vähe.“

„Mehed on mul tublid,“ jätkas ta. „Töö on selline, kus tuleb ajaga kaasas käia, aga samas oma peaga mõelda. Ma ei saa ju kõigil neil kõrval seista ja näpuga näidata, et otsi viga siit või sealt. Seni oleme kõigi töödega, mille vastu oleme võtnud, ikka hakkama ka saanud. Ning töid ja töötegemise kohti on ikka päris kummalisi olnud: KUMU augus olime tööl, sest ühe ekskavaatori mootor läks laiali; sadamas remontisime Prangli liinilaeva mootorit – imestasime veel, et miks kai peal nii palju rahvast, aga laevnik oli lubanud, et kell 14 läheb laev liinile. Mis meil siis üle jäi, tuli tähtajaks valmis saada.“

Ettevõtja ja vald? Metsis: „Annaks jõudu, et Viru-Nigula samal kursil püsiks ja et meid mõne suurega kokku ei pandaks.“

Viru-Nigula vallavolikogu esimees Olav Kreen (fotol vasakul): „Väikses kohas on asjad tihedalt seotud. Meil on sotsiaalne vastutus. Ettevõtjad ja kõik teisedki inimesed on suutelised kaasa rääkima.“

Vallavanem Veitsurs: „Kui vallal on mingit pisiremonti vaja, korraks kraanat või tõstukit laenata, siis ma ei hakka korraldama riigihanget, vaid küsin Metsise Lembitult või Olav Kreenilt või kelleltki kolmandalt ja ta teeb asja „aitähhi“ eest ära.“

Lembit Metsis: „Ega ma siis annaks ega teeks midagi, kui kontor ja pealikud kuskil kauges kontoris istuksid. Aga kui Ervins meie oma valla jaoks küsib, siis muidugi annan, see on ju minu heaks ka.“

_________________________________________

Rahulolematus tuleb suunata õigesse kohta

Viru-Nigula vallavolikogu esimees Olav Kreen on põllumees, tema kaks põllumajandusfirmat Rabaveere Talu ja Rabaveere Farm tegelevad taimekasvatusega. Maad on 600 hektarit, aga inimtööjõudu kulub vähe – peale peremehe enda veel kolm inimest.

„Ma arvan, et Eestis jääb põllumajandusega tegeledes ellu küll,“ lausus Kreen. „Vaadake, kuhu me nõukogude ajast oleme jõudnud: näiteks piimatoodangult ühe lehma kohta oleme Euroopas viie esimese hulgas. Eesti põllumajandus on väga kiiresti heale tasemele jõudnud.“

Kreen on nii tegevpõllumees kui ka ametnik – ta on olnud Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige, praegu kuulub nimetatud organisatsiooni nõukogusse.

Linnavurlele on jäänud mulje, et põllumehel on alati midagi viga – küll on liiga kuiv, küll sajab palju vihma jne.

„Talumees ise püünele ja kaamerate ette ei roni,“ vastas Kreen. „Ja kui õige talumees endale esimest korda haamriga näpu pihta ei lööb, siis kannatab ta valu ära. Kui appi hüüab, siis peab valu väga suur olema.

Pahatihti on püünele ronijad kes kurtjad, kes enese eksponeerijad. Ja võib ka nii olla, et pikast jutust on välja lõigatud see ainus lause, kus midagi negatiivset öeldi. Põlise põllumehe loomuseks on toota ja kõike teha loodusega kooskõlas, mis tähendab, et kui tahta, saab hakkama küll.“

Olav Kreen, kas olete Viru-Nigula vallaga rahul? „Rahul ei tohi kunagi olla, aga rahulolematus peab olema positiivne, see tuleb kanaliseerida õigesse kohta. Siiamaani on Viru-Nigula vald hakkama saanud – vaatame kas või seda, kuidas eluolu võrreldes kümne aasta tagusega on muutunud. Näitaja on näiteks seegi, et inimesed ei lähe siit ära. Kindlasti on suure valla ülalpidamine majanduslikult efektiivsem, aga kas saab ikka kõike rahas mõõta? Võib-olla mõõdaks hoopis sotsiaal-majanduslikult?“

 

Viru-Nigula vald

Pindala: 234,05 km²

Elanikke: 1216 (1.01.2014)

Keskus: Viru-Nigula

Vallavanem Ervins Veitsurs, volikogu esimees Olav Kreen.