Oscarite nädalavahetus
10. märtsil hakatakse jagama Hollywoodi ihaldatuimat filmipreemiat ehk Oscareid.
Margit Adorf
Eesti aja järgi saab Oscarite otseülekannet vaadata 11. märtsil pärast keskööd, eri kanalid pakuvad otseülekandeid erinevatel aegadel, punase vaiba saated algavad umbes kell pool üks öösel ja auhinnatseremoonia kella ühe paiku. Preemiajagamine kestab varaste hommikutundideni. Ma pean tunnistama, et ei ole ise iial suutnud seda šõud otseülekandes otsast lõpuni ära vaadata, kuid eks selleks on olemas salvestused või näiteks Youtube, kust hiljem eredamaid hetki vaadata. Oluline on see, et kaasaelamiseks peaksid olema piisaval hulgal filme näinud. Enne filmide juurde jõudmist – Oscarite otseülekannet saab Eestis jälgida näiteks tellitavatel kanalitel RAI1, Pro7 ja Filmzone.
Oscaritele kandideerinud filme, sh ka selliseid, mis juba varem on meil kinodest läbi jooksnud, saab veel sel nädalavahetusel ja ka järgmisel nädalal vaadata Tallinnas kinos Artis.
„Langemise anatoomia“ on prantsuse film, seansid Artises 9. ja 13. märtsil. Film kandideerib viiele Oscarile, sh parim näitlejanna (Sandra Hüller), parim režissöör (Justine Triet), parim montaaž (Laurent Sénéchal), parim originaalstsenaarium (Justne Triet ja Arthur Harari) ning parim film.
Minu jaoks on suur üllatus, et see film nii paljudes kategooriates esindatud on, sest tegemist on õudselt tüütu ja tuima, igava filmiga, mille nominatsioonide puhul võib ainsana alla kirjutada sellele, et Sandra Hüller teeb hea rolli ju küll. Aga vaevalt ta seda Oscarit saab, sest tema roll jääb võrreldes konkurentidega üsna vähenõudlikuks.
„Langemise anatoomia“ on kohtusaalidraama, see tähendab, et lõviosa filmi tegevustikust moodustavad pikad dialoogid-monoloogid kohtusaalis ja vahepealsed ülekuulamised-uurimised asjaosaliste kodus. Film algab sellega, et Prantsusmaa mägimajas kukub end pööningult alla surnuks pereisa ja keegi seda väidetavalt pealt ei näinud. Kahtlus langeb mehe abikaasale, kes on juhtumisi kuulus kirjanik. Loo uurimise käigus selgub, et nende abielu ei olnud sugugi roosiline ja lisaks on minevikus toimunud traagiline õnnetus nende pojaga, kes on nüüd pime.
Loos iseenesest nagu ainest on, aga kogu jutustuse esitamine on nii hull rägastikust läbinärimine, et mina väsisin tõesti juba poole peal ära ja vaatasin filmi lõpuni üksnes seetõttu, et see on Oscari nominent nii paljudes kategooriates. Täielik pettumus, seda enam, et see, mis siis tegelikult juhtus, jäetakse vaataja pureda, mingit lõpplahendust film ei pakugi. Vaadake vaid sel juhul, kui olete hästi puhanud ja valmis end kurnama.
„Huvivöönd“ on film, mis räägib II maailmasõja ajast, siingi võib näha näitlejana Sandra Hüllerit, keda selle rolli eest siiski ei ole nomineeritud. Film linastub Artises 10. ja 14. märtsil. Ka see on viie Oscari nominent, kategooriateks parim film, parim rahvusvaheline film, parim režissöör (Jonathan Glazer), parim heli (Tarn Willers, Johnnie Burn), parim mugandatud stsenaarium (Jonathan Glazer). Eestis linastus film esmakordselt eelmise aasta sügisel, mil seda näidati PÖFFil.
Filmi tegevustik ei kajasta otseselt üldse mingeid sõjamärulistseene ning õudust, õõva, ängi ja hirmu serveeritakse siin kaudselt. Nimelt on loo keskseks kujuks Auschwitzi surmalaagris komandandiks olnud Rudolf Höss ja tema perekonna argielu peenes villas, mis asub otse koonduslaagri külje all. Müüri taga surevad inimesed kohutavates piinades, teisel pool aga õitseb muru ja voolab vahuvein, lapsed kilkavad ja naised arutavad kardinamustrite üle. Aia tagant aga kostub aeg-ajalt püssipauke ja mõnikord toob tuul imelikke lõhnasid. Vaat see on juba palju parem film kui „Langemise anatoomia“ ja kel film nägemata, siis soovitan ette võtta.
„Õpetajate tuba“ on kolmas Oscari film, mida näidatakse Artises 13.–17. märtsini tervelt kuus seanssi. Ilmselgelt on Artise programmikoostaja seda meelt, et „Õpetajate tuba“ väärib preemiat, kuigi see kandideerib vaid ühes kategoorias ja selleks on parim rahvusvaheline film. „Õpetajate tuba“ on Saksamaa film, režissööriks İlker Çatak. Linaloo tegevustik toimub ühes Saksamaa põhikoolis, kus tekib suur kobarkonflikt seoses vargustega. Noorele õpetajale on see esmakordne kogemus ning ta püüab olukorda lahendada hästi leebelt ja heatahtlikult, kuid see ei taha eriti õnnestuda. Ka seda filmi nägi Eesti publik esmakordselt eelmisel sügisel PÖFFil. Nüüd siis ootab ees rohkem seansse Artises.Kes mingil põhjusel kinno ei jõua, aga sooviks mõned Oscari filmid veel ära näha, siis saab pöörduda Netflixi poole, kus on 2024. aasta Oscari nominentidest võimalik vaadata kümmet filmi. Apple TV tellijaile sisaldub nende kuutasulises paketis veel kaks filmi, mida Netflixis ei ole: „Lillekuu tapjad“ ja „Napoleon“. Videolaenutustest saab samuti juba erinevaid eelmisel aastal kinodes linastunud filme tellida.
Minu enda suur sümpaatia ja pöial kuulub sel aastal filmile „Mahajäänud“, mis jooksis alles hiljuti meiegi kinodes. Rahvusvahelise filmi osas kuulub minu sümpaatia filmile „Huvivöönd“. Dokfilmide puhul arvan, et ehk võidab Mariupoli lugu. Ilmselt saab hunniku kuldmehikesi ka „Vaesekesed“. Aga eks näis, mul endalgi veel mõned nomineeritud filmid nägemata ja nädalavahetuse sisustan sellega, et kodus vaadata nii palju ära, kui kõikvõimas Internet voogedastusena pakub.
