1979: Margaret Thatcher asus käekotiga „veheldes“ juhtima Suurbritanniat
Täna 45 aastat tagasi, 3. mail 1979. aastal võitis Suurbritannia parlamendivalimised konservatiivne partei Margaret Thatcheri juhtimisel, kellest sai järgmisel päeval riigi uus peaminister – esimene naine selles ametis Suurbritannias. Muide, Thatcheri ametliku rõivastuse juurde kuulus kindel ese, mis tekitas tema vastastes väidetavalt paanilist hirmu.
Allan Espenberg
Margaret Thatcher oli kuulus oma autoritaarse tööstiili poolest, mistõttu sai ta hüüdnimeks Raudne Leedi. Ta oli olulistes küsimustes paindumatu ja põhimõttekindel, ta vaidles alati lõpuni, seadis karmid tingimused ja avaldas tugevat survet. Nii opositsioonipoliitikud kui kaasministrid kartsid Thatcherit tõsiselt, kuna vaidlused, debatid ja tema arvamusega mittenõustumised tõotasid reeglina lüüasaamist.
Luuletaja ja publitsist Philip Larkin ütles kord Margareti kohta: „Tema suur teene on see, et ta ei kartnud öelda, et kaks ja kaks on neli. Ja see polnud kunagi populaarne.“
Margaret Thatcheri ehk Raudse Leedi (1925–2013, peaminister 1979–1990), kes läks ajalukku kõigutamatu, tugeva, targa ja legendaarse naisena, mõju on tunda ka tänapäeval – mitte ainult poliitilises keskkonnas, vaid ka ärimoe küsimustes. Naiselikkus ja konservatiivsus moodustasid tema stiili põhialuse, mida Thatcher ei muutnud kuni oma elu lõpuni. Hämmastav on see, et tema kuvand on tänapäevani näide kõrgel poliitilisel positsioonil oleva naise stiilist.
Thatcher näitas eeskuju, milline peaks välja nägema võimul olev naine. Nii olid tumedates lihtsates ja triibulistes ülikondades meeste seltskonnas tema rõivad teadlikult atraktiivsed: täiuslikult kõige julgemates toonides, kohati psühhedeelsete, massiivsete tuttide ja peente aksessuaaridega. Sellisel kujul oli teda raske mitte märgata.
Peaministri raudse iseloomu üle nalja visanud ajakirjanikud kirjutasid, et ainult tema pluuside tutid ja käes olev käekott tuletasid pilkavalt meelde, et see terase iseloomuga paindumatu isiksus on lihtsalt habras daam. Võib vaid kujutada ette, millist nördimust meespoliitikud tundsid, kui said aru, et kardavad naisterahvast!
Klassikalise ristkülikukujulise kujuga Asprey käekott oli Margaret Thatcheri pidev kaaslane. Talle meeldis see aksessuaar väga, kuid sugugi mitte sellepärast, et see tekitas meespoliitikutes paanikat. See range ese, mis sobis selle omanikuga, tõi talle alati võidu vastaste üle mis tahes vaidluses. See oli pidev atribuut külma sõja läbirääkimiste ajal ning kohtumistel USA presidendi Ronald Reagani, tulevase NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ja maailma teiste liidritega. Kuid miks ikkagi kardeti legendaarset Thatcheri käekotti?
Hirmutav polnud välimus, vaid sisemus
Ajakirjanikud nimetasid oma reportaažides peaministri lemmikaksessuaari lakooniliselt „Thatcheri hirmsaks käekotiks“ ja meedias ilmus palju karikatuure, milles Margaret peksab kogu hingest sellega oma kolleege. Sel ajal tuli isegi moodi sõna handbagging, mis tähendab käekotiga ründamist, verbaalset rünnakut või kriitikat. Lugejatel oli naljakaid pilte vaadates väga lõbus, aga õudust tundnud poliitikud rääkisid sellest salakavalast aksessuaarist omavahel nagu viitsütikuga pommist.
Muidugi oli see väljamõeldis: Margaret ei loopinud käekotte ja kindlasti ei kakelnud. Ta nüpeldas käekotiga oma vastaseid kaudselt. Ja ta tegi seda nii, nagu ühele tõelisele daamile kohane: palju täpsemalt ja graatsilisemalt, kui karikaturistid kujutasid. Aga Margareti ümber olevad inimesed nimetasid seda aksessuaari „salarelvaks“. Nagu ütles tooride poliitik Julian Critchley: „Margaret Thatcher ja tema käekott kuuluvad samamoodi kokku, kui Winston Churchill ja sigar.“
Tegelikult ei hirmutanud tema alluvaid ja vastaseid mitte legendaarse peaministri kott ise, vaid selle sisu. Selles hoidis Thatcher olulisi dokumente, märkmeid, erinevaid pabereid, mis tõestasid, et tal oli vaidluse korral õigus. Aga ka vastuargumente, mille Thatcher vajadusel kotist trumbiks välja võttis, mis võimaldas tal peaaegu alati jääda võitjaks. Seetõttu, kui Margaret järsu liigutusega oma musta käekoti lauale tõstis, oli see nagu püssipauk.
„Kui Maggie oli millelegi vastu, pani ta valitsuse istungil oma käekoti lauale ja võttis välja kortsunud paberi. Kui see juhtus, muutus kabinetisekretär kahvatuks ja minister tõstis silmad lakke. Paljud kirusid selle haletsusväärse koti sisu,“ meenutas Briti poliitik Kenneth Baker. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et Margaret oli ainus minister, kel oli õigus parlamendi istungite ajal kott lauale asetada.
Ikooniline käekott pandi oksjonile
Thatcher hoidis ka pärast valitsusjuhi ametist lahkumist Asprey kaubamärgi ristkülikukujulist käekotti hoolikalt, nagu ka kõike muud oma garderoobis. „Säästlikus ja veel kord säästlikkus“ oli Raudse Leedi moto. Aga 2011. aastal müüdi Thatcheri legendaarne Asprey käekott Londonis Christie’s oksjonil umbes 40 000 dollari eest. Saadud raha anti heategevusfondile, mis abistab sõjaväelasi.
Tähelepanuväärne on see, et vaatamata igapäevasele kasutamisele oli käekott peaaegu ideaalses korras. Selle hinda ei määranud loomulikult ei disain ega kaubamärk, vaid see, kellele see lihtne aksessuaar kuulus. Meenutagem, et 1980. aastatel sisaldas see riikliku tähtsusega dokumente, kuna just selle käekoti võttis Thatcher sageli kaasa ametlikele kohtumistele, sealhulgas läbirääkimistele Ronald Reagani ja Mihhail Gorbatšoviga. See Margaret Thatcheri saladuste laegas oli Suurbritannia kuninganna Elizabeth II kantud aksessuaaride järel populaarsuselt arvatavasti teisel kohal.
Muide, Raudse Leedi alaliseks kaaslaseks oli veel pross, mille ta kinnitas pintsaku revääri külge. Ja kui peaministri tuju oli käekoti põhjal võimatu ennustada, siis Thatcheri pross oli palju kõnekam. Nii ütles gepard revääril, et Thatcherilt ei tasu täna armulikkust oodata, aga orhidee lubas loota peaministri leebusele ja mõistvale suhtumisele. Kui aga rääkida Raudse Leedi lemmikehetest, siis kandis ta peaaegu alati pärleid, millega mõnikord kaasnesid massiivsed sõrmused, käevõrud ja käekellad.
