Uus Ahvide planeedi film igav, „Roheline piir“ veel igavam
Eelmisel nädalal kinodesse jõudnud Ahvide planeedi järjekordne film „Ahvide planeedi kuningriik“ on sarja seniste filmide seas üks nõrgemaid, sel reedel esilinastuv Poola linateos „Roheline piir“ aga veel hullem.
Margit Adorf
Lõpuks ometi on kohale jõudnud suvesoojad ilmad ja pärast pikka jahedust on mõistlik iga vaba hetk pigem õues viibida kui pimedasse kinosaali aega veetma minna – ka värsked filmid soosivad pigem vabas õhus rändamist kui purkipüütud meelelahutust.
Ahvide planeedi uus osa on minu jaoks senise frantsiisi üks igavamaid, vaatasin korduvalt kella ja pööritasin pettumusest silmi – lugu oli jabur ja väga primitiivne. Midagi õieti ei juhtunud. Film algab peategelaste tutvustamisest, ahvid on Maa peal valitsenud määramatu aja, aga kindlasti umbes 300 aastat. Selle aja alguses, tuletagem meelde, olid ahvidest saanud intelligentsed ja kõnevõimelised olendid, inimeste loodud viirus muutis ahvid targaks, kuid samal ajal inimeste mõistus taandarenes.
Filmi alguses on inimesed peaaegu välja surnud, nad elavad karjadena ja on üsna neandertali tasemel või veel kehvemas seisus. Näib, et nad ei oska üldse rääkida, mingeid tööriistu ei kasuta. Aga ahvid pole palju paremas olukorras. Võiks ju arvata, et 300 aasta vältel on intelligentsed ahvid, kelle stardipositsioon oli parem kui keskaegsel inimesel, jõudnud oma kosmoseajastusse. Kuid võta näpust – nad on küll veidike nutikamad kui metsistunud inimesed, oskavad rääkida ja tuld teha, kuid 300 aasta vältel ei ole nad arenenud kaugemale kui metsas elavad loodusrahvad. Nad ei oska isegi lugeda, no kohe mitte ükski ahv ei oska lugeda, selleks on neil kinni püütud üks viirusele immuunne inimene, kes loeb ahvipealikule vanu ajalooraamatuid ette, peamiselt Rooma vallutustest.
Ühes indiaanihõimu sarnases kommuunis elavad kolm noort ahvi Noa, Soona ja Anaya. Noast saab siinse loo uus peategelane, kes peab rinda pistma kurja ahvi Sylvaga. Noa hõimlased on rahumeelsed ja nende eripäraks on see, et nad taltsutavad kotkaid. Sylva hõim on tavalised barbarid, kellel on maailmavallutusplaanid, et loodaks Ahvide kuningriik.
Mõistus on ahvidel pooletoobine, nad räägivad omavahel nagu nõrgamõistuslikud, hästi lihtsasti ja naiivselt. See oli väga häiriv. Loo seisukohast ei tohiks olla mitte mingit põhjendust sellele, miks ahvid, kes viiruse vallapääsedes muutusid superintelligentseteks, nüüd enam isegi tähti ei tunne. Tegelikult oskavad ka täiesti normaalsed ahvid kasutada viipekeelt ja pildikeelt, nii et miks nad filmis olid nii rumalaks jäetud, see oli täiesti arusaamatu lüke.
Kuri Sylva teeb Noa küla maatasa ja võtab hulga ahve vangi, Noa läheb neid otsima. Oma teel kohtab ta heasüdamlikku orangutangi Rakat, kes räägib talle kunagisest heast ja targast väepealikust Caesarist. Nad kohtavad ka üht inimest, kelle kohta algselt arvavad, et too on päris metsik, siis aga selgub, et naine oskab rääkida. Naine on kogu aeg teeselnud, et ta on rumal nagu teisedki inimesed (ja see on ka jube närvesöövalt nõme).
Lõpuks saavad peakangelased läbi valu ja vaeva siiski kurja ahvi üle võitu ja filmi lõpp lubab kuningriigi loole ka hoopis teistsugust järge. Ja ehk see järgmine osa siis on taas huvitavam ja kaasahaaravam, kuid „Ahvide planeedi kuningriigi“ võib kinos julgelt vahele jätta, seal lihtsalt ei toimu mitte midagi olulist. Tavaline klišeelik lugu, ka visuaali ei oska kuidagi eriliselt kiita, sest seda on juba nähtud. Paraku siinkohal üksnes kaunid kaadrid ja huvitav ahvide esitlemine ei päästa filmi tervikuna. Õudselt igav on.
Kui sa aga soovid end piinata või millegi halva eest karistada või lihtsalt proovile panna, kui kõva kannatusega inimene sa oled, siis mine vaata Poola kiidetud režissööri Agnieszka Hollandi mustvalget aeglaselt venivat kunstfilmi „Roheline piir“. See on üks nendest närvesöövatest arthouse filmidest, mille puhul mustvalge formaat ei ole kunstiliselt kuidagi õigustatud, vaid 99 protsendise tõenäosusega kasutab autor seda vaid seepärast, et rõhutada, kuivõrd sügavamõtteline ja oluline tema teos on. Kinokava reklaamib seda kui põnevusfilmi, paraku on põnevusest asi sama kaugel kui praegune ajahetk Suurest Paugust.
Jah, selles filmis käsitletakse kurba ja tõsist teemat, lugu jutustab sõjapõgenikest, näitab inimeste kannatusi. Aga miks peab seda pakendama nii ebaapetiitselt, et see tavapublikule seeditav ei ole, see jääb minu jaoks mõistetamatuks. Ma olen suht karastunud filmivaataja ja taganen niisuguse filmi puhul selg ees kinosaalist välja. Ma ei ole masohhist, kuid see film on masohhistidele.
Unustage mingi Poola „tohutu kõmu“, mida kino koduleht välja hõikab ja mõelge sellele, et eestlastel on endilgi igas suguvõsas piisavalt kannatusi, mis meie vereringet mürgitab ja parem minge püüdke õues päikest, ei pea end selle propagandafilmiga vaevama. Meil on oma november, oma kaamos, oma äng ja oma tusk, ei ole vaja seda poolakatelt juurde hankima minna.
