Kass Garfield saab 46-aastaseks
Sel nädalal linastub kinodes uus animatsioon, mille peategelaseks on kass Garfield, kelle nimeline koomiks hakkas ilmuma juba 1978. aastal.
Margit Adorf
Õigupoolest oli Garfield olemas juba veidi varem, 1976. aastal, mil ta oli üheks kõrvaltegelaseks koomiksis „Jon“, omanimelise koomiksini jõudis tegelane paar aastat hiljem. Garfieldi tegelaskuju loojaks on Jim Davis, kes pani ülbele kõutsile nime ja andis talle pereliikmeteks armastava mehe Joni koos oma teise lemmiklooma, rumalavõitu koera Odiega. Garfieldi koomiksile on antud ka Guinessi rekord – see on maailmas kõige enam levitatud koomiks.
Kes ei teaks Garfieldi? Ta on paks oranž isane kass, kes on laisk, sarkastiline ja üleolev ning kes armastab üle kõige lasanjet ning vihkab esmaspäevi. Temast on tehtud nii telesarju, erisaateid kui pikki filme, animeerituna ja näitlejatega, lisaks koomiksile on olemas ka videomängud, kunstiraamatud, muusikal ja isegi restoran. Garfield on nunnu, lahe ja armastusväärne kass, ta on naljakas tegelaskuju. Minu jaoks on ta tuttav juba lapsepõlvest, kui Soome TV pealt sai vaadata Garfieldi multikat.
Kinolevisse jõudnud filmidest on tänavune linalugu kolmas, kuigi täispikki filme on rohkem. Esimesed kolm täispikka Garfieldi animatsiooni tehti otse DVD levi jaoks, kinodesse need ei jõudnudki. Uus film aga on igati vaatamist väärt ja võiks meeldida kõigile neile, kes armastavad koguperefilme ja kellele on meeldinud näiteks käsilaste (Minions) multikad. Garfield lõbustab nii lapseealisi kui vanemaid.
Garfieldi animatsioonitegelaste vorm on hästi pehme ja lausa voolav. See on sellele filmile iseloomulik käekiri ja vähemalt minule mõjub selliselt, et kogu aeg tahaks öelda: „Oi kui nunnu!“ See on pehme nagu kassi kasukas ja samas kohati terav nagu kriipiv küünis (naljade poolest). Üldiselt on tegemist maheda ja turvalise meelelahutusega, hea kerge suvefilm, millega tähistada kooliaasta lõppu.
Seekordne linateos on pigem lastekas ja kriitikud on filmile ette heitnud liigset pehmust, kuid mina leian, et oma koht on ka heal lahedal meelelahutusel ja toakass Garfieldi seiklused vabas õhus on mõnusalt hoogne ning lustlik linalugu. Õnneks on teisigi kriitikuid, kes leiavad, et kui see nende lastele meeldis, siis on kõik väga hästi ja filmi visuaalne lahendus on silmipaitav. Kurjemad kriitikud ei ole peamiselt rahul sellega, et Garfield ei ole uues filmis enam nii torisev ja õel kui varasemates versioonides. Aga me kõik muutume vananedes veidi pehmemaks, kas pole?
Filmi sisu on lihtne: toakass Garfield ja koer Odie röövitakse. Neid päästab vangistusest suur vana kõuts, kes osutub Garfieldi isaks. Lõpuks jõuavad ekslema sattunud loomad koju tagasi. Loo põhilised trumbid on erinevad situatsioonikoomika seigad, millest paljud on seotud sellega, et Garfieldil, kes on suurema osa oma elust lihtsalt söönud ja maganud, tuleb nüüd hüpata, joosta, rohu sees kõndida jpm.
Kui sa oled tulihingeline vanakooli Garfieldi fänn, siis pigem see uus film ei ole sinu jaoks, sest Garfield on siin tõesti välja kistud oma mugavustsoonist ja tal ei ole endale ootamatutes olukordades võimalik teravmeelitseda nii suures koguses nagu vanakooli Garfieldile omane. Kui sul aga on peres koolieelikuist või juba kooliealisi lapsi, siis tehke perekülastus ja arvata on, et lastele meeldib.
Kui keegi soovib kodus Garfieldi lugusid vaadata, siis näiteks Netflixi pealt saab näha 26-osalist sarja, Telia videolaenutuses on olemas kaks varasemat kinofilmi: „Garfieldi film“ (2004) ja „Garfield2: kahe kassi lugu“ (2006).
P.S. Sel nädalal jõuab kinodesse ka kultusfilmi „Mad Max“ uus osa „Furiosa“, mida mul ei olnud kahjuks võimalik enne lehe trükkiminemist ära vaadata, sestap räägin sellest filmist järgmine kord.
