Südamlik lugu unistuste purunemisest

Milli Vanilli oli 1980ndate lõpus kuulus popmuusikaduo, mille tegevus lõppes suure skandaaliga – nooblid poisid ei laulnud oma laule ise, vaid liigutasid laval suud, lisaks sellele koosnes kogu nende repertuaar teiste bändide muusikast.

Margit Adorf

Noored poisid ise ei olnud filmis näidatu põhjal oma ebaõnnes süüdi muul moel, kui vaid seetõttu, et usaldasid liialt oma produtsenti Frank Fariani. Viimane sai Saksamaal tuntuks kui ka NSV Liidus väga populaarse ansambli Boney M looja. Nii Milli Vanilli kui ka Boney M esitasidki tegelikult Fariani loomingut, palju tema arranžeeringuid erinevate bändide muusikast. Farian muutis erinevaid radu pidi temani jõudnud ebaedukad laulud tõelisteks pophittideks ja laulis ka stuudios ise oma laule osaliselt sisse. Erinevuseks Milli Vanilliga oli see, et Boney M-i laval olevad liikmed suutsid ka ise oma laule esitada.

Milli Vanilli puhul jätkas Farian suures osas cover’ite joont, kuid kasutas noori poisse vaid lavanägude ja tantsijatena. Tegelik bänd koosnes erinevatest tollases mõistes ebakaubandusliku välimusega lauljatest-pillimeestest, kes ühel või teisel põhjusel poleks olnud suutelised andma sellist lavašõud nagu popmuusika publik soovinuks. Ühel stuudiolauljatest oli astma, mis takistanuks teda tuuridel esinemast, suurem osa bändist olid küll oma ala profid, kuid kas liiga paksud, vanad või muul moel n-ö normist kõrvalekalduvad.

Mängufilm Milli Vanillist on suures osas saksakeelne, režissöör-stsenaristiks Simon Verhoeven, kes on varasemalt ise osalenud palju teleseriaalides näitlejana, teinud telereklaame ja tugevalt keskpäraseid mängufilme. Võib öelda, et film Milli Vanillist on tema senise loomekarjääri parim töö ja väärib igal juhul kinoskäiku, eriti soovitan neile, kes teavad seda, et Milli Vanilli oli bänd. Ei pea olema fänn, aga tuleb kasuks, kui veidi tausta omada. Mina mäletasin seda bändi oma teismelise ajast, sai nähtud neid videoid ja kuuldud lugusid raadiost. Ei pidanud seda küll suuremaks asjaks, Boney M oli ikka palju parem, aga samas oli Milli Vanilli muusika siiski osake mu teismeea soundtrackist ja seega vaatasin filmi huviga.

Linateos on päris pikk, üle kahe tunni ja kulgeb üsna aeglases tempos. Ühtlasi ei ole see mingi tüüpiline Hollywoodi laadis jutustatud lugu, vaid annab ikka tunda, et tegemist on Euroopa filmiga. See on analüüsiv ja mõtlik, seda raamib peategelaste jutustus oma elust, nii nagu nemad seda nägid. Film keskendubki peamiselt sellele, et rehabiliteerida popmuusika äri hammasrataste vahele jäänud pahaaimamatud noormehed, kes ei soovinud lõppude lõpuks mitte midagi erinevat tuhandetest teistest endavanustest. Rehabiliteerimine õnnestub, sest peategelased mõjuvad sümpaatsetena, autor on neile lähenenud suure kaastundega. Märkimata ja näitamata ei jää ka need, kes bändi muusika tegelikult sisse laulsid ja suur roll on Frank Farianil (Matthias Schweighöfer).

Milli Vanilli kaheks lavanäoks olid Robert Pilatus (Tijan Njie) ja Fabrice Morvan (Elan Ben Ali). Nad mõjusid filmis väga siiralt ja usutavalt, nende esitus oli sujuv ja omavaheline klapp hea. Esile tasub tõsta ka Milli rolli teinud Bella Dayne’t.

Film jutustab hästi rahulikus tempos Milli Vanilli loo, alates produtsendi kujunemisest, läbi Robi lapsepõlve ja Fabi lisandumise, kuni traagilise lõpuni, mil Rob leitakse surnult hotellitoast. Lugu keskendub sellele osale, mis jäi lava taha, tegelaste omavahelistele suhetele, probleemidele perekonnaga, kogu kuulsus, raha ja sära on rohkem garneering. Ja see on selle filmi tugevuseks. Kui Milli Vanilli võibki alguses tunduda mingi pinnapealse kehkenpükside karglemisena, siis režissöör Verhoeven annab selle bändi loole sügavuse, selle loo tegelased saavad näo ja kes iganes seda filmi vaatama satub, see saab korraliku kultuurielamuse.

Muidugi kuuleb filmis ka palju muusikat, nii Boney M-ilt kui ka Milli Vanillilt, erinevaid diskostseene, breiktantsu, klubis vehkimist ja edevust, aga kogu see särav pool ei muutu inimeste lugu lämmatavaks. Boonusena saab film kogu selle halvamaigulise süüdistusi täis loo juures nii helge lõpu kui võimalik. Rob küll sureb, kuid vaataja näeb ka seda, et mitte sugugi kõigi tegelaste elu ei jooksnud suure skandaali tõttu täielikult rappa. Osad tegelased on küll tänaseks surnud, kuid mitte nii õnnetult nagu see juhtus Robiga. Selline on elu ja film ansamblist Milli Vanilli on üdini eluline ning tõesti positiivne üllatus.

Linateos on saanud Saksamaal Bavaria filmiauhindade jagamisel parima filmi tiitli ja peaosatäitja Tijan Njie parima noore näitleja preemia. Saksamaa filmiauhindade jagamisel on seda filmi pärjatud parimaks ka kostüümide ja grimmi eest. See on mõnusalt tihe ja mitmekihiline ajastufilm. Soovitan soojalt.