Huvitav režiidebüüt seniselt filminäitlejalt
Suvi hakkab lõpule jõudma ja ka filmikriitik liigub rannapuhkuselt kinosaalidesse tagasi. Sel reedel on kinodes kaks uut filmi, mida olen juba varem näha saanud ja julgen soovitada.
Margit Adorf
Põgusalt ütlen, et uus animafilm „Pandakaru Aafrikas“ sobib pigem väiksematele lastele, lasteaiaealistele ja algklassilastele, minu 10-aastane pigem igavles esilinastuse ajal. Tema hinnangul polnud küll halb film, aga liiga „titekas“. „Pandakaru Aafrikas“ on valminud osaliselt Eesti animameistrite käe all A. Filmi stuudios, kuid ametlikult on tegemist Taani toodanguga. Eks need ühisprojektid on alati sellised, et vaieldakse, kes on suurema panuse andnud, kuid selge on see, et panda loo puhul olid eestlased siiski rohkem tehnilise teostuse poole peal.
Film on lihtsakoeline lugu headuse ja kurjuse võitlusest, sõprusest ja sõbralikkusest. Pandakaru Pang elab Aasias koos oma draakonist sõbra, lohe Jielongiga. Kuri lõvi Aafrikas aga otsustab lohepoja varastada, et teda orjastades saada suuremat võimu. Pang seikleb üle ookeani, et sõber päästa, mis tal muidugi läbi erinevate seikluste ka õnnestub. Vahelduseks on selline film hea tavalisele Hollywoodilikule animakeelele, siin on omamoodi kohmakust ja robustsust, mida viimseni lihvitud „disnikates“ naljalt ei leia. Kui peres on väikeseid kinosõpru, siis tasub vaatama minna küll.
Täiskasvanuile pakub põnevust omamoodi minimalistlik õudusfilm „Pilguta kaks korda“, mille režissööriks seni peamiselt filminäitlejana leiba teeninud Zoë Kravitz. Filmis teeb kaasa hulk rohkem ja vähemtuntud filmi- ja seriaalinäitlejaid ja kui arvestada, et tegemist on režissööridebüüdiga, siis on tulemus päris kena. Kindlasti tasub Kravitzil ka edaspidi režissöörina jõudu katsuda, sest tal on juba selles filmis julgelt unenäoline käekiri.
Mulle eriti imponeeris selle lopsakas koloriit, puhtad värvid, mida viimasel ajal kinos on harva näha olnud, sest vahepeal oli moes kõik kergelt pruuni-roheka filtriga sordiini alla panna. Aga siin on kollane kollane, punane punane ja roheline roheline, mitte mingid pooltoonid. Silm kohe puhkas sellist visuaali vaadates.
Peategelane Frida (Naomi Ackie) on puruvaene ettekandja, kes on miskipärast sisse võetud multimiljonär Slaterist (Channing Tatum) ja muidugimõista köidab teda rikaste maailm, sädelus, glamuur. Frida elab koos korterikaaslase Jessiga (Alia Ahawkat) ja nad ka töötavad koos. Ühel õhtul peavad nad teenindama Slateri galaõhtusöögil, Fridal aga on salaplaan imbuda rikaste järelpeole ja see tal koos Jessiga õnnestubki.
Kummalisel kombel paistab miljardär Fridast sisse võetud olevat ja kohmakas neiu koos kaaslasega saab kutse erasaarele, kuhu lennatakse eralennukiga otse sealtsamalt järelpeolt. Mingit reisikraami tüdrukutel kaasas pole, kellelegi nad öelda ei saa, kuhu lähevad ja miljardär ise on ka kuidagi kahtlane, sest ta on justkui kuritegusid teinud, mille eest alguses korduvalt vabandab.
Filmi algus on üsna aeglane, kuid samas minul küll kinosaalis kordagi igav ei hakanud, pigem oli see hea, et kohe ei läinud õudseks kisaks ja veretööks. Alguses paistab kõik supersulnis, kuigi kohalikud saareelanikud tunduvad veidi kummalised, eriti üks vanaproua, kes Fridat Punaseks küülikuks kutsub. Esialgu ei lase naised end sellest eriti häirida, kuid pikapeale hakkab kahtluseuss neid närima, sest tundub, et nad ei mäleta kõike, mis saarel öö jooksul toimub.
Muidugi nad lakuvad šampanjat ja kimuvad kanepit ja õhtul võtavad veel muid psühhedeelikume otsa, aga see, et üldse pole meeles, miks on kellelegi tekkinud sinikas või miks on küünealused mullased või miks enam ei mäleta, kui kaua saarel on oldud, hakkab häirima. Lõpuks hammustab Jessi madu ja kuigi see madu ei ole tapvalt mürgine, saab maohammustus Jessile saatuslikuks, sest kollase mao mürk taastab tema mälu…
Siit kohast alates ei saa ma enam filmi sisule rohkem valgust heita, kui ehk vaid niipalju, mis treileriski avalikustatud on, et nüüd läheb hedonistlik olesklemine üle veriseks tapatööks ja filmi finaal on ühele rikkusest ja printsist unistavale tüdrukule vääriline.
Filmiloo areng on nauditav, tasapisi koorub erinevaid kihte, mingeid õudusi üksnes markeeritakse. Lugu liigub üsna efektses tempos. Kuid suureks miinuseks on see, et filmi lõpuks jääb ikkagi õhku palju vastamata küsimusi. Mina ootaksin sellele loole järge, kus saame teada ka eelloo Punasest küülikust ja selle loo, miks Slater on selline nagu ta on. Vihjeid on värskelt kinno jõudvas filmis küll ja ma loodan, et see saab järje, kuigi hetkel veel ei ole infot, kas tegijatel see plaan on.
Kriitikud suure lombi taga on filmi igal juhul soojalt vastu võtnud, nii et lootust on, et Zoë Kravitz teeb sarnaseid filme edaspidigi ja julgemalt kui esmakatsetuse puhul. „Pilguta kaks korda“ peaks sulle meeldima siis, kui sulle sobivad põhjamaised krimilood ja salapärased müsteeriumid.
