Helgi Sallo – Estoniasse sisse kirjutatud

Helgi Sallo on Estonia teatrisse sisse kirjutatud nüüd juba pool sajandit. Kui ma sellest juttu tegin, ütles Helgi, et küsin temalt ka viiekümne aasta taguseid asju, kust ta enam mäletab.

Marvi Taggo

1964. aasta detsembris astus Helgi Sallo konkursi korras Estonia teatri kõrge kunstinõukogu ette. Harri Vasaral oli sel päeval vist sünnipäev, mäletab Helgi. Kuna eriharidust neiul polnud, siis ooperikoori ta ei sobinud, aga ometi võeti ta teatri hingekirja.

Tahe mängida on Helgi loomuses igihaljas. Mäng on tema elu osa. Estonia publik mäletab Sallot temperamentse operetinäitlejana, televaatajate suureks lemmikuks sai ta juba „Horoskoobi“ aegadel.

Mitu eripalgelist Helgit

„Nii kummaline kui see ka pole, kuid just televisioon ja „Horoskoop“ tõid inimesed ka teatrisse ja tegid minust Sallo,“ tunnistab asjaosaline ise. Kui kasutada tänapäevast ütlemist, siis oli televisioon Sallo ja vaataja vaheline suhtekorraldaja.

Eesti rahva silmis ja südames on Helgi Sallo ka kui Alma Peterson Õnne tänavalt. Almaga on vaataja teda lausa samastanud.

Rahvusooper Estonia teab ja tunneb aga hoopis näitejuht Helgi Sallot, kes istub pingelises proovis lavastaja kõrval ja kui vaja, siis annab lauljatele abi ja hüva nõu. Kordaläinud etenduse puhul ka kiidab.

Sallo teab omast käest, et õnn võib seisneda vaid ühes väikeses tunnustavas sõnas. On hea, kui on olemas inimene, kes on su vastu üdini aus, kuid samas pole kitsi kiitmast.

Helgi Sallost on ilmunud kaks raamatut, kus ta on rääkinud endast. „Ja ei kübetki rohkem,“ arvab Estonia teatri laulja, Helgi kolleeg Jaak Jõekallas. „Helgi on elus kuidagi tõtlik, tundub isegi okkaline, ka mitte eriti seltsiv. Tundub, et ta on elanud oma elu iseseisvalt, meestest sõltumata. Raamatu-Helgist saab pildi kui ühest toredast ja sõbralikust inimesest, kellest on saanud kogu rahva lemmik, ja ometi tundub mulle, et see pole päris see.“

Aga kes on kunagi sattunud Von Krahli teatrisse Tšehhovi-Smedsi „Kajakat“ vaatama ja avastanud sealt Pjotr Nikolajevitš Sorini, Vana Baskini teatrist „Väljspool hooaega“ tantsijanna Sally Anni või „Viimase sigari“ armunud abielunaise Anneli, on üllatusest õhanud ja küsinud: „Kas see on tõesti Sallo?“

Võiks öelda ka teistpidi: see just ongi Sallo. Kunagi ütles ta ise, et kümne aasta pärast võib ta sellest, mida seni pole soovinud avada, rääkida hoopis juhuslikule taksojuhile.

Tütar: ema ei tee järeleandmisi

Näitleja Liina Vahtriku arvates pole tema ema Helgi Sallo endale aastate jooksul lubanud mingeid järelandmisi – ei elus, armastuses ega abielus. Liina: „Armastus on ema jaoks religioon – üks ja ainus. Teisiti ei oska ta elada. Kannatustega rikastatud elu on teda isegi nagu toitnud.“

Liina Vahtriku isa Uno Heinapuu oli Estonia teatri bariton, teatriinimene, kunstiinimene ja elurõõmus mees. Hiljem töötas Heinapuu Tallinnfilmis toimetajana. Liina: „Ega minu ema igasugust jama oma hõlma alla ei võtaks.“

Liina mäletab lapsepõlvemänge koos isaga, toredaid ooperiviktoriine, et mis ooperist, kes on helilooja, mitmes vaatus ja kes laulavad. „Need olid kihvtid mängud ja juba päris pisikesena teadsin näiteks Verdist ja muusikast küllalt palju.“

Tõnu Kilgas on Helgi Sallo partneriks nii Estonias kui ka Õnne tänaval. Nad mõlemad on sündinud Lõvi tähtkujus.

Tõnu arvates on nende vahel alati olnud salajane hingeline tõmme. „Reisil ju õpid inimest tundma ja Helgi on tore reisikaaslane,“ rääkis ta. „Käisime kunagi Õnne tänava rahvaga Marokos ja Itaalias. Itaalias kartis Helgi mägedesse sõita ja sinna tooli istuda, mis mägedesse viis. Tõmbasin ta sülle, Helgi ütles, et olgu see viimane kord, ja oli klõpsti mu kõrval. Mäletan Helgit juba „Horoskoobi“ aegadest, kui olin veel poisike. Helgi kaugeleulatuvat pilku ja hingevärinat hääles, kui ta laulis. Selle tundega läksingi magama.“

Üks vanem kolleeg leidis, et Helgi Sallol on see artisti tarkus, mis polegi nagu elu jaoks. Helgil olevat omapärane töökus ja löögijõud teatris edasi jõuda, hommikust õhtuni vastu panna.

Kas Helgi Sallo on primadonna tüüpi? Helgi Sallo õnn ja suur vedamine oli see, et kohe, kui ta tööle võeti, hakati mängima muusikale.

„Kui ma oleksin jäänud ainult operetti subrette tegema, oleksin end tõenäoliselt kaunis ruttu ammendanud ja Estoniast ära läinud,“ arvab Helgi ise. „Aga muusikal oli popp! Oma saba veidi kergitades võin öelda, et ma pole ka operetti mänginud traditsioonide järgi, vaid tegin omamoodi. Ma ei ole primadonna tüüpi – kauni, aga tavalise hääle ja välimusega, keskmise isikupäraga. Mulle meeldib, et mu hääl tuntakse ära.“

Arvatakse, et teatris käib üks tants ja trall ja kõik käivad kõigiga. „Mis saab parem olla kui see särin, see biokeemia, mis laval kahe inimese vahel tekib ja kaugemale ei lähegi,“ leiab Helgi. „Näitleja kasutab selle energia laval ära, et nakatada publikut. Kõik see kuulub elukutse juurde. Ei ole ju mõeldav, et täna armastad laval ühte, homme teist.“

Õnne tänava Alma

Kuigi Helgi Sallo on olnud Pipi Pikksukk, krahvinna Mariza jne, räägitakse ikka, et Sallo on Õnne tänava Alma mis Alma. Mida Helgi sellest ise arvab, kas Alma on tema ise või keegi teine?

„Alma mängitab mind. See osa on nii hästi juba kirjutatud. Ma võin ka mõrtsukat või mõnda teist naist mängida, aga kui vahel Alma stseene kõrvalt vaatan, tunduvad peapöörded, isegi intonatsioon hoopis minu ema moodi. Ma pole kunagi varem aru saanud, kui ema moodi mina olen, aga Alma on küll minu emaga sarnane. Almal ja minu emal on hea kodune kasvatus, vanuski on neil just kui sama. Ema oli suur puhtusearmastaja ja Alma nühib ka kogu aeg. Ema tahtis, et kõik asjad oleksid tema kontrolli all, Alma on samasugune, ajab igat niidiotsa taga.“

Kas Alma on kohustus, ülekohus või õnn? „See on elukutse, vaataja probleem. Samas mind üllatab, et ka pubekad vaatavad „Õnne“- seriaali, küsivad bussis autogrammi ja teevad oma vaimukat nalja. Balti jaama eluheidikud tervitavad. Aga veel rohkem pakuvad rõõmu need – olge te tervitatud! –, kes mäletavad mind teatriajast, 60-70ndatest ja paluvad käe peale autogrammi. Veel praegugi tuleb mõni tänaval vastu ja ütleb: Tere, Pipi! Kui tore see on!”