Hollywoodi versioon Põhjamaade õudusest
Sel nädalal jõudis kinodesse film „Ära räägi kurja“, mis on uusversioon 2022. aastal linastunud taani filmist „Külalised“ („Gæsterne“).
Margit Adorf
Kui te soovite vaadata mõlemat versiooni sellest filmist, siis see on täiesti võimalik, kuna näiteks Telia TV videolaenutuses on taani režissööri Christian Tafdrupi originaalversioon täiesti olemas. Üles leiate selle ingliskeelse pealkirja abil „Speak No Evil“ või eestikeelsena „Ära räägi kurja“. Ehk siis tõlkes on filmilevis 2022. aasta versioonil ja 2024. aasta versioonil täpselt sama nimi, aga videolaenutuses uusversiooni siiski veel ei ole, seda peate kinno vaatama minema.
Kui ma soovitan vaadata ka taani algversiooni, siis sellega ei väida ma siinkohal seda, et Hollywoodi variant taanlase omast kuidagi kehvem oleks. Seekord on kahe autori looming päris tasavägine.Uuemas filmis on kergeid erinevusi, selle stiil on ehk veidikene pehmem kui taani algversioonil, kuid mõlemal on oma tugevus ja oma nägu. Nii et päris keeruline on öelda, et üks oleks parem kui teine. Sellegipoolest ma leian, et Christian Tafdrupi algne film on raskem vaatamine kui USA režissööri James Watkinsi oma. Aga mõlemad variandid samast stsenaariumist on kvaliteetsed filmid ning pakuvad verdtarretavat psühhopaadiõõva.
Kõigepealt taanlase filmist. Christian Tafdrupi film esilinastus 2022. aastal Kanadas, Sundance’i filmifestivalil, ja äratas seal kohe ka suurt tähelepanu ning võitis mitmeidki preemiaid erinevatel õudusfilmidele spetsialiseerunud festivalidel. Christian kirjutas filmile stsenaariumi koos oma noorema venna Madsiga. Christian on vendadest tuntum, tema on olnud ka näitleja paljudes filmides, vend Mads on näitlejatööd teinud vähem, temal on suurem huvi just stsenaariumite kirjutamise suhtes.
Christian on teinud mitu filmi režissöörina. „Külalised“ on tema seni viimane linateos, kuid tal on hetkel töös juba järgmine õudusfilm, millele on värvatud esimesed näitlejadki, kuid filmivõtted pole veel alanud, nii et tuleb veidi kannatust varuda. Kahtlemata on Tafdrup oma niši leidnud ja kuigi ei saa öelda, et ta oleks kuidagi sensatsiooniliselt talendikas, luues seninägematuid sünopsiseid, siis filmi atmosfääri oskab mees luua küll ja ta on stiilipuhas õõvameister.
USA versioonis on stsenaarium küll üldjoontes sama, selle aluseks on ikka vendade Tafdrupite looming, kuid siin on režissöör James Watkins veidi lisandusi teinud ja tulemus on õige pisut mahedam. Ütleme nii, et kui mõlemad filmid oleks sinep, siis taani versioon oleks Põltsamaa kange, aga Watkinsi oma siis selle mahedamaitselisem veli. Kui ma sinepist valiksin kange, siis filmi puhul kuulub minu maitse-eelistus seekord rohkem Hollywoodi suunas.
Mulle lihtsalt ei meeldi liiga painavad filmid võika keelpillikäuksutamisega. Watkinsi versioon tundub elulähedasem ja loogilisem, Tafdrupi oma on minu jaoks liiga rõhutatult kunstiline. Igal juhul on see puhtalt maitse küsimus, kriitikud on üleüldiselt hästi vastu võtnud mõlemad variandid, on küll neid, kes peavad uut liiga lahjaks, kuid hinnangud on mõlema filmi puhul valdavas osas kiitvad.
Huvitav on võrrelda näitlejate rollilahendusi ja siingi kaldub minu sümpaatia uusversioonis osalejate poole. Kindlasti teeb palju parema rolli 2024. aasta filmis maniakist pereisa Paddyt mängiv James McAvoy, kes tegi vaimustava osatäitmise ka 2016. aasta filmis „Split“. Soovitan.
Nii või teisiti – film on sisu poolest klassikaline „kommionufilm“ ehk siis naiivsed ohvrid meelitatakse kena naeratusega lõksu ja nad ei saa enne aru, et midagi on valesti, kui kõik on juba lootusetult nässus. Ma ütleks, et see on hoiatusfilm selle kohta, kuidas ei tohi olla liiga püüdlikult viisakas, vaid peab kuulama oma sisemist häält ja kui miski ikka ei tundu õige, siis mitte sellises olukorras pingutatult naeratama. Seda viga aga teeb ohvriks sattunud perekond algusest alates.
Taanlaste versioonis kohtub Taani perekond Hollandi perega Itaalias puhkusereisil, USA versioonis kohtub USA perekond brittidega samamoodi Itaalias. Hollandlased/britid kutsuvad pahaaimamatu viisaka perekonna endale külla ja kuigi pereema ei ole sellest mõttest algselt just vaimustuses, siis ega ta enda kahtlusi valju häälega eriti välja ei ütle ja no mis selle ühe nädalavahetuse jooksul siis teises Euroopa riigis teise lapsega pere juures ikka niiväga juhtuda saab? Mis siis, et see laps on kuidagi nagu imelik ja ei räägi üldse midagi ja ega tegelikult seda teist peret ju üldse ei tunnegi…
Muidugi saab juhtuda palju õudseid asju ja neid ka juhtuma hakkab, tasapisi, mitte kohe. Võõrustajaperekond küll annab välja moodsas keeles punaseid lipukesi, kui pereisa surub külla tulnud taimetoitlasest naisele peale, et see liha sööks või kui külla tulnud lapsele pakutakse justkui koera aset põrandal. Alaheitlik naine mekibki lihapraadi ja vaid naeratab vaikselt, kui näeb, et tema laps peaks küllakutsujate arvates mingil põrandamatil magama. Lapsele nad muidugi õpetavad ka, et tuleb olla hästi viisakas… See pidev alandlik viisakus aga ongi nende kirstunael. Kui ohver lõpuks oma piinajalt küsib, MIKS te seda teete, siis on vastuseks: „Sest te lasete.“
Sellises kunstilises kastmes film pakub kindlasti mõtteainet ja on sobilik omavahel hiljem seltskonnas arutamiseks. Küll aga ei ole see kindlasti mingi niisugune film, mida noored lapsed peaksid vaatama, seega kino märget, et see on alla 14-aastastele keelatud, võiks järgida. Asi pole isegi selles, et seal on seksistseene, vaid see on sisu poolest liiga muserdav.
