Trumpi lugu räägib loo Roy Cohnist
Sel nädalal jõuab kinodesse Iraani režissööri Ali Abbasi film „Mantlipärija: Trumpi lugu“, mis püüab justkui sellist muljet jätta nagu Donald Trump oleks ise täiesti tühine vennike, juhul kui paha advokaat Roy Cohn ei oleks temast voolinud sellist ennasttäis kukke nagu maailm teda praegu tunneb.
Margit Adorf
Autor võib muidugi oma nägemuse omaenda loomingus esitada, kuid kui selline film linastub presidendivalimiste eel ja elava poliitiku kohta, siis on sel filmil siiski väga tugev sõnnikuhais küljes. Linateost on jõutud näidata paaril festivalil, see linastus näiteks USA Telluride filmifestivalil ja käis läbi ka Cannesi filmifestivalilt, kus see oli lausa Kuldsele palmioksale nomineeritud. Kuid esialgu veel ei ole festivaliedu filmi saatnud, sest kuigi näitlejate kohta ei saa küll halba sõna öelda, on filmi stsenaarne pool siiski üsna küsitava väärtusega.
„Mantlipärija: Trumpi lugu“ on selles mõttes huvitav film, et suured levitajad ei soovinud seda enda tiiva alla võtta ja filmi levi on rahastatud kickstarter’i abil ehk see on sama, mis meie Hooandja platvorm. Sinna pannakse projekt üles ja need, kellele idee meeldib, teevad annetusi. Film ise küll valmis traditsioonilise rahastusmudeli abil produtsentide ja filmitootja käe all, kuid probleemiks osutus selle näitamine, millele siis kogutigi rahva raha. Eesmärgiks oli koguda 100 000 dollarit ja see eesmärk täideti ühe päevaga. Enamik huvilisi tegidki oma annetused kohe. Kokku kestis rahakogumine 25 päeva ja selle aja jooksul kogunes filmi levitamiseks 139 063 dollarit 2040 annetajalt.
Mis siis oli filmi levitamise takistuseks? Eks ikka Trump ise, koos oma valimiskampaania meeskonnaga. „Mantlipärija: Trumpi lugu“ ei ole mingi ülistav propaganda, kui te seda ootate, siis peate pettuma. Paraku peavad ilmselt pettuma ka need, kes loodavad näha lugu sellest, kuidas Trump on ise üks jube pahalane, sest film näitab teda pigem mannetu ohvrina, kes on sattunud kurja manipulaatori Roy Cohni kätte. USAs tuleb film laiemalt samuti kinodesse 11. oktoobril ja Trumpi esindajad on filmitegijaid ähvardanud kohtusse kaevata, muuhulgas ka „pornograafiliste ja sündsusetute kaadrite“ eest.
Muidugi on tõde tegelikult hoopis kuskil vahepeal ja kuigi Cohn ei ole mingi väljamõeldud tegelaskuju, siis ei ole ka Trump ise algmaterjalina nii tühine tossike nagu see filmist läbi kumab. Ühest küljest püüab autor justkui luua neutraalset lugu, kuid teisalt näeb ta Trumpi ohvrina, mis ei ole minu silmis ka sugugi õige. Cohn-Trumpi duo puhul sattusid kokku kaks sarnaste väärtushinnangutega inimest ja Cohn pigem siiski vaid valas õli tulle, mis juba praksus heleda leegiga, mitte ei voolinud mingist püdelast savist jõulist tegelast.
Kui me Trumpi enamvähem kõik ikka teame, siis ei pruugi Roy Cohn (1927–1986) nii tuttav nimi olla. Filmis mängib teda näitleja Jeremy Strong ja kui vaadata vanu arhiivifotosid, siis on temast tehtud Cohnile välimuselt päris sarnane tüüp. Cohn on see mees, kes filmis korrutab Trumpile elu põhilist õppetundi: „Ründa, õigusta ja ära iial vabanda.“
Roy Cohni nimeline tegelaskuju on ka Tony Kushneri näidendis „Inglid Ameerikas“, mida on meiegi teatrites lavastatud ja mille järgi on vändatud ka samanimeline teleseriaal. Näidendis ongi Cohn oma nimega, seda ei ole muudetud. Ta on üks peategelaste seast. HBO telesarjas mängis Cohni Al Pacino. Muidugi on Cohnist ka dokfilme, ta ei olnud mingi hall taustategelane, vaid oli kurikuulus juba oma eluajal.
Hoolimata sellest, et kellegi mõjutamiseks on vaja viljakat pinnast, tunnistavad mitmed poliitikakommentaatorid, et Cohni vaim hõljub tänaseni Donald Trumpiga kaasas ja Trump on tema elumoto kõige innukam jünger, just nii nagu seda filmis näidatakse. Cohn on kuri nukumeister ja Trump tema fantaasiate elav kehastus. Nii et tegelikult, kui te lähete kinno vaatama filmi Donald Trumpist, siis pigem on see rohkem film Cohnist ja tema õelast pärandist. Praeguses filmis, tõsi küll, on teda portreteeritud mõnevõrra tagasihoidlikumalt kui ta ehk päris elus endast mulje jättis. Ajakirjanikust stsenarist Gabriel Sherman on öelnud, et ta püüdis edasi anda sellist pilti, mis kujunes nende inimeste meenutustel, kes Cohni isiklikult tundsid.
Noort Donald Trumpi mängib filmis Sebastian Stan, kes on kahtlemata sellesse rolli päris hea valik. Huvitav on vaadata ka filmi kunstilist poolt, tegemist on kindlas ajaloolises raamis toimuva tegevustikuga – 1970ndad ja 1980ndate algus. See oli päris hull aeg.
Kas film teile meeldib või mitte, seda peate ise otsustama. Kui ei meeldi, siis paraku tuleb tunnistada, et tõde ongi sageli kibe. Nii nagu see film ei ole Trumpi propaganda, ei ole see siiski ka tema laimamiseks tehtud. Tõde on selles linaloos omajagu, kuid eks see ole siiski konkreetsete autorite interpretatsioon.
