Poetess Kristiina Ehin kirjutas oma armastusloo raamatuks

„Minu uue romaani „Südametammide taga“ peateema on armastus ning selle kangelane on minu abikaasa Silver. Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? Kirjutan ka naise lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees. See tragikoomiline romaan on osalt elulooline ja osalt lennukast kujutlusvõimest kantud. Selles on 256 lehekülge ja 22 peatükki. Olen seda kirjutanud Tartus, Raplas, Londonis, Šveitsis, Ruhnu saarel ja Vormsil,“ kirjeldab poetess Kristiina Ehin oma uut raamatut.

Kaire Kenk

Kuidas tekkis luuletajal üldse mõte kirjutada pooleldi autobiograafiline romaan? „Silver leidis ühe riiuli põhjast mu vanad luuletused, mis rääkisid…. temast. Ma veidi häbenesin neid – niimoodi ometi ei sobi oma mehest kirjutada. Aga Silverile need meeldisid ja ta lubas mul kõik meievahelised küsimused lahti kirjutada. Romaanis ongi esiplaanil minu suhe abikaasa Silveriga, kes korjab asju, armastab loomingulist segadust ja ehitab muudkui uusi pille. Näiteks sai ta hiljuti esinemistasu asemel sada plastmassist pesukaussi. Ta väidab, et need on suurepärased vesitrummid,“ jutustab Kristiina Ehin romaani alguse lugu.

„Mulle endale võiks mõne selle romaani peatüki põhjal küll panna ATH diagnoosi ja tundub, et muudkui rööprähklen mitmel rindel. Aga olemuselt olen ikkagi unistaja ja melanhoolik. Vastukaaluks on aga Silver täielik sangviinik. Püüan vastata küsimustele: kuidas asju armastava mehe kila-kola salaja minema visata? Kuidas mitte lasta pereelul ja tööl end nahka panna? Kuidas olla isekas, hoida huumorimeelt ja säilitada loovat vaimu? Ja kuidas hoida elus Sensuaalset Armastajat endas?“ mõtiskleb luuletaja.

Kuidas leppida ja teha vaherahu armastuse lahinguväljal? „Eks igaühel on oma salanipid, aga minu jaoks on hästi maandav ja lepitav, kui ma püüan näha teises inimeses iseennast. Me ei tea kunagi lõpuni, miks keegi ühe või teise asja pärast haugub või vihastab või hoopis kõrvad sulgeb. Hea on ka ennast natukene distantsilt vaadelda, et mõista, et jumal teab, miks ma olen täpselt selline nagu ma olen, aga et nii on mind tehtud ja praegu ma paremini ei oska. Juba see iseenesest on kuidagi lepitav. Mulle meeldib ka selline mõtteviis, et me kõik oleme jumala looming – mina, sina, meie – ja et me oleme mõlemad ka loojad, ja see ei olegi lihtne. Siis näed, et teisel on ka raske ning oled võimeline kaasa tundma ja armastama jumala loomingut just sellisena, nagu ta on,“ jagab naine mõtteid.

„Üks mu lemmikrolle selles raamatus on nais-Nipernaadi. Ta on vaba hing, kes igal kevadel rändama läheb, tee peal silmitult armudes ja südameid murdes,“ ütleb Kristiina.

„Vestlen juba aastaid oma mõtetes Miina Härma, Kristjan Jaak Petersoni, Tammsaarega. Tahan tunda, et nad on minu sõbrad läbi halli aja. Meie kultuuris on suurkujusid meile kõigile suhteliselt lähedal – nad on kellegi sugulased, naabrid, tuttavate tuttavad – nii et me peame neid kõiki pidama isiklikult kalliteks. See tõdemus pani mind kirjutama peatükki „Emajõe Ööbik“, kus jalutan Tartu peal Lydia Koidulaga ringi. Aga ajan ka raskel hetkel Emajõe kaldal juttu Kristjan Jaak Petersoniga. Kirjutan sellestki, kuidas tuuritan mööda Eesti raamatukogusid koos oma luuletajast ema Lyga, kes püüab järjepidevalt mu meigikotti minema visata. Üks kultuurimajajuhataja püüab mind tappa ja üks maamees Himma tuunib luba küsimata Silveri kastiauto „normaalseks“,“ räägib Ehin romaanis ees ootavast.

„Paljude värvikate meestegelaste seas kohtub lugeja sellest raamatus ka nüüdiskirjanike Contra, Meelis Friedenthali, Mika Keraneni ja Justin Petronega. Aga kohtub ka Silveri rikka rivaali Maardu Märdiga, kes mulle Facebookis iga päev kirjutab ja meelitab mind oma uhke Skodaga. Kord haige olles, kui arst oli andnud mulle kirjutamiskeelu, toonitades, et vaimne töö on ka töö, millest tuleb puhata, panime sõbrannadega nalja pärast kõik kirja, millest kirjutan. Ja küsisin AI-ilt, mida võiks romaani pealkirjaks panna. See andis niisugused ettepanekud: „Rõõm kollastest nudistidest“, „Zombi, kes ei pesnud nõusid“, „Kultuuriloolane ja peast pesukauss“,“ muigab Kristiina.

„Püüdsin kirjutada teksti, milles luule sulandub proosasse. Mind küll hoiatati, et see ei õnnestu, aga nüüd on see lugejate otsustada. Iga raamatuga on tunne, et alustan nullist peale. Olen küll Tartu Ülikoolis loovkirjutamise õppejõud olnud, aga seda, kuidas olla iseenda ees aus, tuleb iga kord uuesti õppida,“ tõdeb ta.

Kristiina raamatu sisuline toimetaja on tema luuletajast ema Ly.“Lugesin käsikirja ja püüdsin Kristiinat ikka tagasi hoida, et ta liiga avameelseks ei läheks. Kristiina vastas selle peale, et peab Silveriga arutama. Aga hiljem sain aru, et manitsemise asemel aitas Silver Kristiinale hoopis vinti peale keerata,“ muigab Ly Seppel-Ehin. „Õnneks pole romaan mingi naistekas,“ toonitab Ly.

„Üks mu lugeja kirjutas mulle koguni hiljuti, et see on anti-naistekas,“ muigab Kristiina.

Kes on Kristiina Ehin?

Tema sulest on ilmunud kümme luulekogu, näiteks üksikul Mohni saarel kirjutatud „Kaitseala“ ning viimased teosed „Janu on kõikidel üks“ ja „Janu on kõikidel kaks“, ning pool tosinat proosaraamatut, millest tuntuim „Paleontoloogi päevaraamat“. Tema loomingut on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde ning tema luulekogud Ilmar Lehtpere tõlkes on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi kirjanduspreemiaid. Ehin on olnud nii Tartu linnakirjanik kui ka Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Ta on paljude tuntud laulusõnade autor ning alates 2012. aastast ansambli „Naised Köögis“ liige. Tema elust on valminud dokumentaalfilm „Vetelkõndija“, mille režissöör on Anu Aun.

Kristiina on sündinud kesksuvel Vähi tähtkujus, hakkas14-aastaselt luuletama, kuid luuledebüüt oli tal veel palju varem: 1985. aastal „Tähekeses“, kui Kristiina oli 8-aastane.

Kristiina on osalenud luulefestivalidel paljudes riikides, näiteks Islandil, Rootsis, Inglismaal, Ungaris, Ameerikas. Tema loomingut on tunnustatud mitmete auhindadega: Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia, Gustav Suitsu luulepreemia, Eesti Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemia, stipendium „Ela ja sära“, Virumaa kirjandusauhind, Valgetähe IV teenetemärk, Tartu linnakirjaniku stipendium, A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ja Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind.

Ta elab koos abikaasa, muusik Silver Sepaga Tartus ja on kahe lapse ema. Tema südameasjaks on Eesti keele ja kultuuri hoidmine ja edasi kandmine ning loodushoid.