Nalja selles komödiantide filmis ei saa
Kinomeeste tandem Rain Tolk ja Andres Maimik on üle mitme aasta ühiselt valmis teinud draamafilmi „Aurora“. Kui loodate, et see linalugu on hoogne ja nalja saab ka, siis paraku peate pettuma. Film on aeglane, nutune ja hädapärast paar muigamise kohta leiab, kuid kindlasti ei ole tegemist ei pila- ega komöödiafilmiga. See on tõsine lugu.
Margit Adorf
Nii Tolk kui ka Maimik on varem eraldi teinud küll ka tõsisemaid filme, kuid kui see paar saab kokku, siis seni on nad koostööna loonud komöödiaid, nagu näiteks „Jan Uuspõld läheb Tartusse“, „Kormoranid“, „Umbkotid“. Lisaks on nende dokfilmid olnud alati hoogsad ja naerutavad. Ja nüüd siis selline morn pala nende sekka. Isegi parima tahtmise juures ei ole võimalik seda lugu pidada mingiks kergeks komöödiaks või ka mitte mustaks huumoriks. On üksikud stseenid, kust kumab läbi vana hea satiiriline lähenemine. Kuid enamasti on siiski tegemist täiesti tavalise keskmise eesti filmiga, mille muusikaline kujunduski on selline kaeblev oboe (klarnet?) ja plõnksiv kitarr, sekka veidike üminat düüdüdüüüü plõnks plõnks aaa-aaa!
Kõige rohkem häiriski mind selle filmi juures Sten Šaripovi muusikaline taust, no häiris lausa sedavõrd, et mõtlesin saalist poole pealt lahkuda. Samal ajal oli mul pressiseansil ka sõber, kes õhtul hiljem küsis, kas selles filmis muusikat ka oli – nagu ei mäleta, et oleks olnud? Mina vastu, et kamoon, kuidas sa ei kuulnud seda jubedat kaeblevat puhkpilli seal kogu aeg undamas? Tema ei olevat üldse tähele pannud. Näitasin talle filmi treilerit ja ütlesin, et no kuula, terve aeg oli see pinin taustaks. Sõbral aju filmi ajal seda muusikat aga üldse ei registreerinudki. Seega, kui tahate teada, mis tonaalsuses film on, siis võtke kodus enne lahti treiler ja vaadake. Plõnks-plõnks-plõnks-plõnks üüü duuu duuu duuu duuu üühühüüü!
Üks hea laul on filmis siiski ka, see on ansambli Põlev Põõsas lugu „Tõeline valgus“. Youtube’is on see tervikuna üleval ja lubatakse ka raadios laskma hakata, filmis kõlab pala vaid osaliselt peategelaste viienda abieluaasta tähistamise peol. Ka selle loo muusika autor on Sten Šeripov, ta oskab küll head muusikat ka teha. Aga ilmselt filmi ülejäänud muusika tonaalsus sõltub siinkohal režissööride soovist teha tõsist asja.
Filmi peategelaseks on kristlasest noor naine Aurora (Maarja Johanna Mägi), kes on abielus korraliku mehe Joonasega (Simeoni Sundja). Tema isal Valdekul (Indrek Taalmaa) on uus naine (Kersti Heinloo) ja no üldiselt tundub, et tegemist on üsna normaalse kristliku perekonnaga. Natuke liiga usklikud või ehk sektilikud nad tunduvad, aga samas seda liini ei arendata, nii et lõppkokkuvõttes on siiski tegemist tavalise jõukal järjel kristliku perega, kes kiidavad Issandat, pöörduvad tema poole palves jms.
Seda hirmu ei pea ükski kristlane tundma, et seal keegi pilaks nende usku. Usk on selles filmis vahend, mille abil tegelased on varasematest eluraskustest üle saanud, nii et pigem on seda näidatud vägagi positiivses võtmes. Ükski mittekristlane ei pea aga ka kartma, et film kuidagi propageeriks kristlust või püüaks korrakski väita, et usus peitub õnn. Tegelased lihtsalt on sellised.
Film algab selle koha pealt, kus Aurora ja Joonas on teel oma pulma-aastapäeva peo poole ja Auroral juba on selleks ajaks selja taga suur abielurikkumine, armuromanss boheemlasliku lavastaja Lennyga (Jörgen Liik). Tema on kõike muud kui kristlane, ta on paheline ärakasutaja, ülbe sissetungija, end naha alla imev puuk, kellest on raske vabaneda. Ja ta teab küll, et Aurora on abielus. Aurora aga alguses loodab, et Lenny on vaba vaid tema jaoks. Muidugi see nii ei ole, Lennyl on teinegi naine Mia (Rea Lest). Kogu filmi ajal toimub tagasiminek meenutustesse, mille taustaks mängibki kaeblev klarnet (oboe?). Meenutusi on palju ja ega need kõik sugugi meeldivad ei ole.
Kuigi vaataja saab filmi käigus tegelaste mineviku kohta teada nii mõndagi, jäävad võtmetegelased Aurora ja Lenny siiski kaugeteks ja vähemalt minus ei äratanud nendest kumbki mingeid kaastundlikke emotsioone. Seda ilmselt seetõttu, et me ei saa kummagi minevikust suurt midagi teada – need põhilised karakterid on korralikult välja joonistamata. Kaastunnet või mõistmist jagus mul küll nii isa Valdekui kui ka abikaasa Joonase vastu (näeme filmis ka nutvat meest, suur pluss), kuid Aurora hakkas mulle üha enam närvidele käima, mida kaugemale film arenes.
Ma saan küll aru, et eks ta oli oma Lennysse silmini armunud, kuid ta oli tegelasena liiga rabe, kuigi kohati nagu paistis, et temas on sitkust ja julgust. Aurorat ei paistnud eriti morjendavat see, et kristlasena on abielurikkumine eriti räige patt, korraks küll ütleb, et ta tunneb end räpasena, kuid ma ei jäänud seda selles stseenis uskuma. Ning siis on ta vahepeal katki, ilmselt ära joonud, muidki mõnuaineid teinud, lisaks armastuse salapatule. Isa tuleb talle appi. Ja lõpuks süüdistab tütar kogu jamas just oma isa, mis on loo ekraaniarenduse mõttes absurdne, kui just tütar oma isa ka ema surmas ei süüdista, kuid see mees ei paista olevat ei psühhopaat ega vägivaldne, erinevalt Lennyst.
Ühesõnaga, pikk jutt… Minge vaadake see film kinos ära, ega see nüüd mingi selline halb film ei ole, et vaadata ei kõlbaks. Võimalik, et te ei pane tülikat muusikat üldse tähele ja saate keskenduda sellele, mis filmis on head. Seal on mitmeid üllatavaid süžeekäike ja palju häid kõrvalosatäitjaid. Massistseenid on korralikult läbi komponeeritud, intiimset fluidumit on ka parasjagu ning visuaal on ilus vaadata.
Lõpetuseks ütlen veel, et võib-olla teen ma filmile ülekohut sellega, kui irisen pinnapealsete karakterite üle, sest see linalugu sündis peamiselt improvisatsioonina. Maimikul ja Tolgil oli mingi idee, nad andsid näitlejatele ette mingeid situatsioone ja siis neid lahendati improteatri võtmes. Selle baasil pandi ühiselt kokku süžeeliinid ja stsenaarium. Võtteplatsil enam ei improviseeritud, see tehti eeltööna ära. Ehk sellepärast ongi filmis just need nõrkused ja tugevused, mis seal parasjagu on. Tasub vaadata küll, aga ärge seda oodake, et seal kõvasti nalja saaks. Seda ei juhtu.
