1920: „kuiv seadus“ pani ameeriklaste kurgud kuivama
Täna 105 aastat tagasi, 17. jaanuaril 1920. aastal jõustus Ameerika Ühendriikides põhiseaduse 18. parandus, mis kehtestas alkoholi müügi, valmistamise, transportimise, importimise ja eksportimise üleriigilise keelu. See kehtis 13 aastat ja tunnistati kehtetuks põhiseaduse 21. parandusega 5. detsembril 1933. Tihti leiavad inimesed rasketel aegadel lohutust alkoholist, kuid viinakeeld jättis ameeriklased sellest naudingust ilma. „Kuiva seadusega“ on seotud ka palju süngeid saladusi.
Allan Espenberg
1. Tuhanded inimesed said mürgituse.
Juba keeluaja esimestel nädalatel ilmusid välja salaviinamüüjad ja puskariajajad. Mõned neist destilleerisid salaviinatehastes ise piiritust, teised ostsid tünnide kaupa tööstuslikku piiritust, mida kasutati värvide, kodukeemia ja meditsiinitoodete valmistamisel. Olles sellest teada saanud, hakkas valitsus lisama tööstuslikule alkoholile mürke – formaldehüüdi, kiniini, elavhõbeda sooli. Esimesed surmaga lõppenud mürgistused registreeriti 1926. aasta jõululaupäeval: New Yorgis suri tööstusliku alkoholi tõttu 31 inimest. Vaatamata sellele jätkati tööstuslikule alkoholile mürkide lisamist, kuid see ei peatanud kedagi. Kokku suri keeluajal mürgitatud alkoholi tõttu umbes 10 tuhat inimest.
2. Keeluajal raiuti massiliselt maha õunapuid.
Enne keelustamist oli Ameerika maapiirkondades kõige populaarsemaks alkohoolseks joogiks õunasiider. Selleks, et põllumehed ei saaks alkoholi enam toota, hakati õunaaedu halastamatult maha raiuma, mis peaaegu hävitas riigi õunapuud. Õnneks raiuti maha vaid need sordid, mille viljad olid toiduks liiga väikesed ja hapud ning mida kasutati eranditult siidri valmistamiseks, kuid selliseid viljapuuaedu oli Ameerikas kõige rohkem.
3. Alkoholivabrikud hakkasid tootma kõrvalsaadusi.
„Kuiv seadus“ ei puudutanud mitte ainult joojaid, vaid ka vabrikuid. Keeld viis nad kokkuvarisemise äärele ja ellujäämiseks oli hädasti vaja midagi uut välja mõelda. Nii leidis suurepärase niši San Antonio veinitehas Californias, mis asutati vaid paar aastat enne keeluseadust, asudes valmistama veini usuasutustele. Yuengling alustas jäätise tootmisega, mida müüakse tänaseni, ning Anheuser-Busch hakkas valmistama veoautokeresid, aga ka teraviljapõhist karastusjooki Bevo. Coors hakkas valmistama keraamikat, alates teeserviisidest kuni süüteküünaldeni. Miller hakkas tootma linnasesiirupeid, piima ja gaseeritud jooke, kuid äri läks halvasti ja ettevõte läks peaaegu pankrotti. Lion Brewery ja F. & M. Schaefer Brewing Company sisenesid värviärisse. Kuna tehnoloogia erines vähe, kasutasid mõned ettevõtted värvimisäri illegaalse alkoholitootmise kattevarjuna.
4. Alkoholi väljastati retsepti alusel.
Seadus lubas alkoholi tarvitamist raviotstarbel ja seda müüdi arsti retsepti alusel. Piiritusetehased kasutasid bürokraatlikke nippe, et hankida litsentsid „ravimite tootmiseks“. Elupäästva ravimi tootmise erilitsentsid väljastati Old Fitzgeraldi, J.W. Danti ja Old Hermitage viskibrändidele. Teoreetiliselt oleks pidanud iga pint olema märgistatud ainult meditsiiniliseks kasutamiseks, kuid tegelikult ei üritatud seda vorminõuet täita. Retsept maksis 3 dollarit (tänase kursi järgi ca 36 dollarit). Enamikul neid saanud patsientidest puudus alkoholi järele meditsiiniline vajadus.
5. Poliitikutel oli oma salaviinavedaja.
Kuigi kongresmenid hääletasid keelu poolt, polnud paljud neist sugugi karskluse kaitsjad. Nad lihtsalt arvasid, et seadus ei kehti neile ja üks-kaks pitsi ei tee kindlasti halba. Nii et juba 1920. aastal oli kongresmenidel oma usaldusväärne salaviinavedaja – Esimese maailmasõja veteran George Cassiday. Alguses kasutas tema teenuseid mõni üksik parlamendiliige, seejärel hakkas kuulujutt levima. Cassiday leidis Kongressist nii palju kliente, et üks tema soosijatest eraldas talle kongressihoones kabineti, kus Cassiday tellimusi vastu võttis ja pudeleid välja jagas. Kui afäär avalikuks tuli ja Cassiday alamkojast minema kihutati, siirdus ta äri ajama Senatisse. Cassiday arreteeriti 1929. aastal ja veetis mõnda aega vanglas, aga pärast vabanemist töötas tagasihoidlikul ametikohal kingavabrikus.
6. Ameerikas oli oma puskar.
Keeluajal oli eriti populaarne liköör Jamaica Ginger. See oli ehtne ingveril põhinev puskar, kuid et toodet saaks apteekides ravimina müüa, lisasid retsepti loojad sellele triortokresüülfosfaati. Segu osutus surmavaks ja paraku selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Need, kes kasutasid tinktuuri vastavalt juhistele ehk seespidiselt, said krambid, värinad ja alajäsemete halvatuse. Selle tagajärjel sai vigastada umbes 100 000 inimest, kellest umbes 10 000 jäi jäädavalt halvatuks.
7. Salaviinameestega võitles Ku Klux Klan.
Selle organisatsiooni liikmed tegid seda oma traditsiooniliste meetoditega. Ku Klux Klani mehed süütasid salonge, purustasid kohvikuid, püüdsid salaviinamüüjaid kinni ning kallasid nad üle tõrva ja sulgedega. Tuli ette ka kõige järjekindlamate salaviinameeste tapmist. Oli ju KKK 1920. aastatel ühiskonnas üsna populaarne ja rajas endale teed seadusandlikesse organitesse. Ku Klux Klani eesmärkide hulka kuulus keelu aktiivne laiendamine: alkoholi tarvitamise eest näha ette saatmine koonduslaagritesse, avalik vangistus puurides, kurjategija ja kõigi tema järeltulijate steriliseerimine ja hukkamine nelja põlvkonna jooksul.
8. Keelu toetajad ei olnud teemaga kursis.
Üks peamisi alkoholikeelu kaitsjaid oli Naiste Kristlik Karskusliit, mille üks peamisi loosungeid oli „Huuled, mis puudutavad alkoholi, ei puuduta meie huuli!“ Naised andsid endast parima, et keelustamist propageerida, kuigi väga kummaliste argumentidega. Nad väitsid, et alkoholism on pärilik haigus, et alkohol pärsib laste kasvu, muudab vere veeks ja on võimeline muutma makku sattunud toidu mürgiks. Aga põhiline õuduslugu, mida naised rääkisid, oli see, et alkoholi ja kehakudede koosmõjul võib joodik iseeneslikult süttida ja seestpoolt tühjaks põleda.
