Varjupaik abistab lähisuhtevägivalla ohvreid

Lähisuhtevägivalla ohvreid nõustav jurist Merle Albrant kinnitab, et statistika järgi on kümnest kannatanust üheksa naised. Seega on lähisuhtevägivalla ohvrid ka mehed, kuid Eestis on nende arv väga väike ning mehed ei saa selliseid vigastusi kui naised.

Ülle Kask

„Kui vägivalla ohver tuleb varjupaika ja vägivallatseja saab selle kohta kusagilt infot, võivad tagajärjed olla ettearvamatud,“ ütles Virumaa Naiste Tugikeskuse sotsiaaltöötaja Aino Lepp (nimi muudetud). Seetõttu on salastatud ka varjupaiga asukoht ning töötajate ja klientide andmed.

Nõuandetelefonil võivad helistada ka mehed

Koduvägivalla ohvriks on langenud ka mehed. Aino Lepp rääkis, et tema praktikas on paar sellist juhtumit olnud – ta töötab ka üleriigilise nõuandetelefoni 1492 konsultandina ning seega puutub teemaga kokku pea iga päev. Näiteks lõi üks õrnema soo esindaja iga tühise asja pärast meest näkku ja loopis taldrikuid. Seega on ka naisi igasuguseid – nad võivad olla väga võimukad ja kohelda meest nagu jalamatti.

Mehed pöörduvad nõuandja poole ilmselt vähem kui naised, sest nende mehelik uhkus ei luba abi otsida. „Aga varjupaik on kõikidele inimestele avatud,“ kinnitas Lepp.

Virumaa Naiste Tugikeskuse avamisest möödub tuleval kevadel kaks aastat. Peamine sihtgrupp on lähisuhtevägivalla all kannatavad naised ja lapsed.

Aino Lepp rääkis, et mõnikord elavad ohvrid aastaid hirmuvalitsuse all, enne kui julgevad tulla abi otsima. Kui naine on maatasa tehtud, teda on tümitatud ja mõnitatud küll liigse kehakaalu või halvaks perenaiseks olemise pärast, on ta psüühiliselt ja füüsiliselt nii katki ja tuimaks tehtud, et ta ei oskagi paremat elu tahta.

Näiteks olukord, kus vigastatud naine on haiglast varjupaika sattunud, aga tema pöördub ikkagi vägivaldse mehe juurde tagasi. Kui mees saab võimu, võib ta naist manipuleerima hakata, lubades end parandada. Samas võib ta isegi lapsed naise vastu üles keerata, rääkimata ämmast. Naine aga usub, et juhtub ime ja mees muutub.

„See, mida sa sööd, selline sa oled, ka vaimselt,“ ütles Lepp. „Vägisi ei saa kedagi tema harjumuspärasest keskkonnast isoleerida. Küll aga saab jõhkardile taotleda kohtu kaudu lähenemiskeelu. Kohtuteed alustades aitavad varjupaiga sotsiaaltöötaja ja psühholoog naisel nii valehäbist kui ka hirmudest üle saada.“

Lepaga vesteldes oli juttu ka avalikkuse huviorbiiti tõusnud Triin Tulevi juhtumist. Elukaaslane peksis rasedat Tulevit nii rängalt, et too kaotas lapse. Kohtus aga väitis mees, et on uneskõndija ega mäleta vägivallateost midagi. Lepp seda lugu ei kommenteerinud, vaid ütles, et ka tema praktikas on esinenud juhtumeid, kus mees peksab lapseootel naist.

Kui väärkoheldu sattub varjupaika, püütakse teda igakülgselt abistada. „Me ei aja neid ära, vaid vastupidi, anname aega, et nad rahuneksid maha. Püüame anda elujõu tagasi, et nad saaksid uuesti ree peale ega jääks elu hammasrataste vahele. Mõned käivad meilt isegi tööle,“ rääkis Lepp.

Positiivse lõpuga juhtum elust

Jurist Merle Albrant kirjeldas positiivse lõpuga juhtumit, mille lubas avalikkuse ette tuua ka kunagine kannatanu.

Paari kooselu kestis kümme aastat, peres kasvas 8aastane laps. Algul probleeme polnud, kuid pärast lapse sündi muutus kõik. Mees kaotas töö ja keeldus uut otsimast. Naine soovis ise tööle minna, kuid mees käskis naisel kodus olla ja last kasvatada.

Viis aastat elati suures vaesuses, ainus abi tuli naise sugulastelt. Mees ei lubanud sotsiaaltoetust küsima minna, kuna arvas, et see on alandav. Kontrollifriigina jälgis ta naise ja lapse igat sammu. Ilma mehe nõusolekuta ei tohtinud nad kodust lahkuda.

Kui laps õues mängis, seisis isa kogu aeg kõrval. Hommikul viis ta lapse autoga kooli ja ootas nii kaua, kuni tunnid lõppesid, ja tõi lapse otse koju. Isa ei lubanud lapsel isegi kooliüritustel käia.

Mehe vaimne terror oli nii tugev, et naine kartis enda ja lapse elu pärast. Kui naine mehele ei allunud, karistati teda mitmeid kordi nõnda, et ta pidi magama kodus paljal põrandal või laua all.

Kord põgenes naine lapsega kodust, kuid mees röövis lapse, keeldudes last ema juurde lubamast ning naine pöördus koju tagasi. Teisel katsel aga õnnestus tal koos lapsega turvalisse kohta pääseda.

Tugikeskuses elades sai naine pshühholoogilist ja juriidilist nõu, toeks olid sotsiaaltöötajad ja lähisugulased. Kohtu kaudu määrati naisele lapse ainuhooldusõigus. Aasta hiljem alustas ta lapsega uut elu ja neil läheb ka materiaalselt hästi.

“Ainult sellise toetusvõrgustiku abil oli võimalik vägivalla nõiaring lõpetada,” märkis Albrant.

Läheneval jõuluajal, mil pruugitakse ohtralt alkoholi, võivad nii mõnelgi „pidurid üles öelda“ ja vallanduda madalad instinktid. Virumaa Naiste Tugikeskus paneb inimestele südamele, et ei maksa jääda abitusse olukorda üksi, vaid kindlasti tuleb pöörduda kas varjupaiga või politsei poole.

__________________________________

Virumaa Naiste Tugikeskus

Ajavahemikul jaanuar – november 2014 pöörduti Virumaa Naiste Tugikeskuse poole 198 korral. Abistatud on 44 naist. Enamik naisi on vanuses 25-49.

Vägivalla toimepanija oli pooltel juhtumitel abikaasa või elukaaslane, pooltel eksabikaasa või endine elukaaslane.

Naised on kogenud nii füüsilist, seksuaalset, majanduslikku kui vaimset vägivalda.

Politseisse on julgenud pöörduda vaid veerand nendest naistest.

Varjupaigas on majutust vajanud 7 naist ja 14 last, kokku 517 ööbimist.