Brutalistlik snobismimaraton

Kinolevisse jõuab paras pähkel katkihammustamiseks kõigile neile, kes peavad end kultuurihuviga inimesteks. 3 tundi ja 35 minutit puhast kunsti paiskab kinolinale ambitsioonikas USA režissöör Brady Corbet, filmiga „Brutalist“.

Margit Adorf

Kui nüüd keegi pealiskaudselt kinokava vaatab ja mõtleb, et hmmm, „Brutalist“, see on kindlasti mingi spordifilm poksijatest või ehk hoopis kriminaalse sisuga rusikakangelaste lugu, pigem nagu märul või nii, siis see keegi paneb nii rängalt pange, et toibumine võtab pikaks ajaks tahtmise jalga kinosaali tõsta. Jah, selles filmis on seksistseene, selles filmis on alko- ja narkotarbimist, selles filmis on isegi räigeid pornokaadreid, küll antiikseid, kuid siiski reaalselt pornostseene, arhiivimaterjal 1930ndate stiilis, kuid see on siiski vaid napp garneering põhiloole, mis räägib brutalistlikust arhitektist.

Et asjast paremini aru saada, tuleb teada, mis on brutalism. See on suund arhitektuuris ehk ehitamiskunstis, ja maakeeli öeldes tähendab see betoonist jurakate loomist. Peenemas stiilis väljendatuna on sõnaseletus selline: „Brutalism ehk brutalistlik arhitektuur on 20. sajandi arhitektuurisuund, mida iseloomustab konstruktsioonimaterjalide, nagu betooni, terase või tellise rakendamine ehedaina ning konstruktsiooni varjamatu väline loetavus.“

Eestis on brutalistlikus stiilis ehitised näiteks vana Maarjamäe memoriaal, Tallinna linnahall, mis praegu lagunemas, aga ka teletorn ja hotell Olümpia. Ka rahvusraamatukogu dolomiidist hoone on brutalistlik. Eestis ehitati palju brutalistlikke maju 1970. aastail ja tõenäoliselt saab kõik eeskujulikud tol ajal ehitatud kolhoosikontorid lugeda brutalismi esindajateks. Ühesõnaga: rohmakas betoon, nurgeline, raudtalad kuskilt välja paistmas, mida robustsem ja depressiivsem, seda brutalistlikum.

Mujal maailmas kerkis brutalism arhitektuuris esile 1950ndail ning selle õitseaeg oli 1960ndail–1970ndail. Põhiliseks materjaliks on brutalistlikel ehitistel paljas betoon.

Filmis „Brutalist“ seda kõike lahti ei seletata, sest nagu öeldud, siis film on suunatud juba sellisele inimesele, kes peab end teistest intelligentsemaks, kultuursemaks ja paremaks, teisisõnu, peenutsejatele. Snoobiks olemine eeldab seda, et kui mingi nähtuse kohta on paika pandud peen nimetus nagu näiteks brutalism, siis snoob seda imetleb, iseäranis siis, kui kõiki reegleid on kenasti järgitud.

Filmi ülesehitus järgib ooperit ning pikkus on sel samamoodi korralikule ooperile vastav. Paljudes kinodes näidatakse seda koos väikese vaheajaga, et publik saaks konte sirutada ja tualetis käia, arglikumad, kes seansi ajal ei julge tüli teha, saavad vaheaja ajal vaikselt minema hiilida. Sest, ega see film nüüd otseselt kunstifilm ka ei ole, et seal arutletaks mingite arhitektuuri eriliste nüansside üle või et vaataja saaks mingi disainiorgasmi.

Filmi kunstnikku ja kostüümikunstnikku tasub aga küll kiita, sest nii interjöörid kui eksterjöörid on muljetavaldavad ja kuna tegemist on ajastufilmiga, siis siin on olnud kõvasti süvenemist kujutamisel oleva ajaperioodi peensustesse. Soengud, kleidid, ülikonnad, töölisrõivad, hooned, mööbel – kes jaksab filmi vaadata vaid kujunduslike elementide tõttu, siis selle jaoks on siin silmailu kuhjaga. Kostüümid on loonud Kate Forbes ja peakunstnikuks Judy Becker, viimane on koos kunstnik Patricia Cucciaga ka parima filmikunstniku töö kategoorias Oscarile nomineeritud.

Kokku kandideerib „Brutalist“ Oscarile 10 kategoorias ja arvestades tänavuse aasta konkurentsi, siis on sellel šanssi võita vähemalt kolm kuldmehikest. Suur võimalus on preemiaks Adrien Brodyl, kes mängib filmi peategelast László Tothi, šanss on kunstnikel ja tõenäoliselt ka filmil endal tervikuna. Aga eks seal võib tulla üllatusi.

Kui vaatame kunstilist teostust, siis on tegemist väga töömahuka projektiga, mis vähemasti visuaalselt on igati eeskujulikult vormistatud. Suurimaks miinuseks filmi puhul on selle pikkus. Kolm ja pool tundi ühe väljamõeldud tegelase loomingulist ja eraelulist agooniat on ikka liiga palju, sisult muutub see lohisevaks ja siin on kuhjaga liiga pikki stseene ning liine, mida saanuks kärpida või üldse välja jätta.

Lühidalt sisust: juudi verd arhitekt László Toth (Adrien Brody) põgeneb Ungarist USAsse. Ta on muidugi vaene, kuid sõber võtab ta oma tiiva alla – László saab tööd tema väikeses mööblifirmas. Sinna tuleb ühel päeval ülirikas klient, tööstur Van Bureni poeg Harry (Joe Alwyn), kes tahab teha isale üllatust, et ümber kujundada vana raamatukogutuba suures villas. Kuid isa Harrison Van Buren (Guy Pearce) ei ole sellest üldse vaimustuses ja ajab soperdajad oma majast karjudes välja.

Mõne aja möödudes aga selgub, et Toth on tema raamatukogutoas teinud tõelise disainišedöövri (loo juures fotol) ning magnaat otsib rahatu liiderliku narko- ja alkoprobleemidega arhitekti üles ning pakub talle tööd uue ehitise kallal. Alguses ta muidugi ei tea, et andekas arhitekt pole teab mis hea iseloomuga inimene, see selgub ajapikku. Läbi suurte pingutuste, kokkupõrgete ja loomestressi viiakse vaataja lõpuks finaali, esimesele Veneetsia arhitektuuribiennaalile, kus geniaalsele László Tothile on pühendatud eraldi näitus.

Kes arvab, et niisugune mees päriselt elas ja olemas oli, see eksib. László Toth on väljamõeldud tegelane. Režissöör on siiski tunnistanud, et selle tegelaskuju loomisel olid talle eeskujuks Marcel Breuer ja Ernő Goldfinger, kes on ungari päritolu juudiverd arhitektid. Goldfinger tegutses Suurbritannias, Breuer aga kolis USAsse ja on rohkem Tothi sarnase elulooga. Tema tegi ka mööblit ja filmis näeme Breueri disainitud metallraamiga toole.

Minu maitsele „Brutalist“ ei ole. Ma olen oma elus nii palju erinevate betoonehitiste keskel pidanud viibima, et ma ei suuda näha sellises stiilis mingit kaunidust, lohutust ega meelerahu. Niisugune masenduse juurdeloomine arhitektuuris mind ei köida, olgu see kui odav ja praktiline või kontseptualistlik tahes. Filmi puhul aga on betooni kehastuseks selle pikkus ja kistud mastaapsus. Jah, ma ei suutnud seda ühe korraga lõpuni vaadata. Kui armas lugeja seda jaksab, siis minu sügav kummardus sellisele sitkusele. Lapsi ega teismelisi ärge seda filmi vaatama saatke, see liigitub lapsepiinamise alla.