Autistlik raamatupidaja paugutab jälle
Sel nädalal jõuab kinodesse märulisõpru naerutama Ben Afflecki uus film autistlikust raamatupidajast Christian Wolffist ja tema vennast ehk „Audiitor 2“. Enne kinnominekut vaadake kindlasti ära esimene osa.
Margit Adorf
Võin küll päris kindlalt väita, et „Audiitor“ („The Accountant“, 2016) on Ben Afflecki üks parimaid filme, mis on samas pälvinud häbematult vähe tunnustust ja tähelepanu. Sellel on küll olemas kindel fännigrupp, ning ka üldine publikuskoor on hea, aga võinuks minna veel paremini. Arvatavasti on probleem selles, et märulifilmina ei leidnud teos üles kogu seda õiget publikut, kes oleks võinud filmi nautida, ehk intelligentsemaid inimesi, kes tavaliselt action’ist eemale hoiavad. Uus film püüab olla veidi naljarohkem, kuid sellegipoolest on see endiselt suunatud keskmisest nõudlikumale publikule ja kui teile esimene osa meeldis, siis peaksite rahule jääma ka järjega.
Esmalt aga meenutame veidike esimest filmi ja juhul kui te ei ole eelmist osa näinud, siis soovitan vaadata. Mitte üksnes selle pärast, et eelmine film on hea ja see on üks mu lemmikfilme, vaid ka seetõttu, et te saate teise osa dünaamikast palju paremini aru, kui olete esimest näinud. Praegu saab eelmist osa vaadata kas Primevideo voogedastusplatvormil või Telia Inspira+ kanalil, kus on võimalik ka eestikeelsed subtiitrid alla panna.
Esimeses osas näeme oma eluga toime tuleva autismispektri häirega täiskasvanud mehe kujunemist selliseks nagu ta on. Poiss elab koos vennaga peres, kus isa on sõjaväe psühhiaater. Ema ja isa käivad ka ühe spetsialisti juures, kes tegelebki autistlike lastega, kuid kuna isa on militaar, siis ei ole juttugi sellest, et poiss jäetaks pansionaati. Isa soovib, et hoolimata tema vaimsest eripärast, sirguks poisist selline mees, kes eluraskustele alla ei vannu ja saaks tulevikus iseseisvalt oma eluga hakkama. Üürikese visiidi ajal pansionaati leiab autistlik poiss endale sealt ka sõbra kogu eluks, psühhiaatri tütre, kellega ta aastaid hiljemgi arvuti kaudu sidet peab.
Isa karmi käe all kasvamine on raske, ema murdub ja ei pea pingele vastu ning lahkub pere juurest. Nüüd saavad poisid veel rohkem sõjaväelist drilli, õpivad erinevaid võistluskunste ja saavad selgeks isa edastatud elu põhitõe: „Sa pead valima, kas oled ohver või sa ei ole seda mitte.“ Põhiliselt tähendab mitteohver olemine seda, et tuleb enda kallal ülbitsejad toore jõuga paika panna. Aga ka seda, et autistlik poiss õpiks lugema teiste inimeste emotsioone vähemalt elementaarsel tasemel ja käituma nii, et normie’dehk mitteautistid teda kohe eemalt imelikuks pidama ei hakkaks. Noormehel see enamvähem ka õnnestub, kuni ta ema matustel murdub ja relva käiku laseb.
Nüüd satub noormees vangi, kus tal on mentor Francis (Jeffrey Tambor), kelleks on erinevate maffiagruppide raamatupidaja. Vanamees on noorukile nagu isa eest ja ühtlasi annab talle edasi kõik oma teadmised rahapesust ja mafiosnikutest. Kui maffia vana mentori lõpuks siiski kätte saab, põgeneb noormees vanglast, maksab kätte ja tegutseb siis edasi oma õpetaja jälgedes, osutades erinevatele pahalastele raamatupidamisteenuseid.
Kummalisel kombel saab ta endale toetaja riiklikus süsteemis, selleks on rahandusministeeriumi boss Ray King (J. K. Simmons). King on peatselt pensionile minemas ja soovib, et kummaline raamatupidaja saaks endale ministeeriumis uue usaldusisiku, kelle kaudu salapärane mees osasi valgustkartvaid operatsioone päevavalgele toob. Mantlipärijaks saab kirju minevikuga tavaametnik Marybeth Medina (Cynthia Addai-Robinson), kes küll alguses tahab raamatupidaja lihtsalt kinni nabida ja pokri pista, kuid kes filmi jooksul saab siiski aru, et võib-olla on parem kui machonohik liigub vabaduses.
Ühesõnaga, esimene film on küll jah märul, aga samas ei koosne see üksnes tagaajamisest ja lihtsast armuloost nagu enamik märuleid, vaid tegemist on üsna tiheda süžee ja mitmekihilise kaasaegse muinaslooga sellest, kuidas ühest vaeslapsest (autist) sirgub kuningas (tundlik, kuid külmavereline mees). Natuke saab ka muhedat nalja ja mis mulle eriti selle filmi juures meeldib, on see, kuidas Wolff inimesi tapab. Kõlab küll imelikult, aga see on kohati lõbustav ja enamasti rahuldustpakkuv meelelahutus. Mingeid pikki arutelusid tapetavatega ei peeta (välja arvatud Ray King, kes jäetakse Wolffi poolt ellu), kui Wolff on otsustanud kedagi teise ilma saata, siis see otsus saab teoks.
Olulisel kohal on esimeses osas ka tema vend, kellega tekib südamlik taaskohtumine küll alles filmi lõpus, kuid mulle meeldib selle filmi puhul asjaolu, et siin on veri paksem kui vesi ja vennad ei pea teineteise peale mingit sügavat vimma. Või noh, vend Brax (Jon Brenthal) küll peab, aga mõningase rusikavõitluse järel saab ta sellest siiski üle. See on muheda soojusega tehtud tapafilm, kui nii saab üldse öelda.
Uues filmis mängivad põhitegelasi samad näitlejad, Ben Affleck on taas Wolffi rollis, samad nimed on ka Braxi, Medina ja Kingi kingades. Linateose käivitavaks võtmeks on see, et Ray King mõrvatakse ning Medina püüab tema tapjate tabamisel kasutada Wolffi abi. Mõrvaloo lahendamisesse on vaja kaasata ka raamatupidaja vend Brax, kes on oma ametilt ise ka külmavereline tapja. Mitte küll otseselt palgamõrvar, aga selline käredamapoolne hambuni relvastatud ihukaitsja. Siit saabki kokku kompoti, mis naerutab ja lahutab meelt kogu raha eest.
Teise osa sündmustikku ma siinkohal pikemalt ümber jutustama ei hakka. Kui kahtlete, siis võtke esimene film kodus kõigepealt ette ja kui nähtu teile stiililiselt sobib, siis sobib kindlasti ka selle järg. Machonohiku tegelaskuju ei ole uues osas kuidagi ära rikutud ja seekord saab ka vend kandvama rolli.
