Birgit Landberg toob Rakverre suurejoonelise lastelavastuse

 

Rakvere Teatri suures saalis näeb 4. veebruaril Endla lavastust „Kaunitar ja koletis“, mille tegijate seas on kaks Rakverest pärit teatritudengit – Birgit Landberg lavastas ja Lauri Mäesepp astub üles näitlejana.

Birgit, oled Viljandi kultuuriakadeemia viimase kursuse lavastajatudeng, kuidas said lavastama suurde profiteatrisse?

Kutse tuli Kaljult (akadeemia õppejõud Kalju Komissarov – T.L.), kes oli siis Endla kunstiline juht, et kas keegi meie kursuse neljast lavastajatudengist oleks huvitatud antud materjali lavastama ja nii see läks.

„Kaunitar ja koletis“ on tuntud muinaslugu, kuidas sündis nüüdne dramatiseering?

Me Triinuga (Endla dramaturg Triin Ojalo – T.L.) kahekesi istusime suvel kohvikutes ja rääkisime, mis seal võiks olla ning Triinu kirjutas selle põhjal dramatiseeringu. Tead, tegelikult meie versioon põhineb ju vanadel rahva muinasjuttudel, kus tähtis ei ole see, millised me välja näeme, vaid hoopis see, kes me seespool oleme.

Lavastus on üsna pikk, 1,5 tundi, samas on aluseks olevad muinasjuturaamatud ju üsna õhukesed?

Meil on ka lisategelased, sellises Disney-laadis, naabripoiss, kes tahab Bellat endale, kes armastab Kaunitari. Tema on n-ö antikangelane, kelle kirjutasime juurde. Raamatust „Tulipunane lilleke“ saime ajendi, kuid me ei teinud dramatiseeringut raamatu põhjal, vaid me pigem lähtusime ikkagi ilu versus kole temaatikast, üritasime leida oma tõlgendust ja lugu.

Kuidas siis oli lavastada suures teatris, kus terve meeskond proffe lavastuse heaks töötas?

Noh, eks tudengile, kes tuleb koolist ja on harjunud kõike ise tegema, ole see väga vabastav tunne, kui sind ümbritsetakse väga toreda kestaga – kui sul on midagi vaja, on olemas inimene, kes seda annab ja kes seda teeb. Ei pea muretsema sellepärast, kust midagi saada, vaid saab keskenduda ainult põhitööle, lavastamisele. Kõik see tehniline virr-varr, millega tegelemine on tudengi lavastamise juures tavaline, oli ära korraldatud. Oli tore ja mugav.

Kas tundsid aukartust töötamisel tunnustatud profinäitlejatega?

Mingis mõttes kindlasti. Samas ma olen lähtunud sellest, et oleme kõik inimesed. Kui inimestana on kõik okei, siis nagu ei ole tähtis, kas keegi on kuulsam kui keegi või kas keegi on sada aastat teatris töötanud või mitte. Ja ma lavastan hästi inimlikult, lähtuvalt just inimtüübist, või sellest, kuidas näitlejatel oleks tore ja huvitav. See on hästi oluline, et trupp oleks inspireeritud, sest ainult siis saab tekkida sünergia, mis võimaldab tulemusel olla parim võimalikest.

Kas sul oli enne proovide algust selge visoon, milline lavastus tulema peaks?

Ma usun, et minu puhul on igal lavastusel väga tugev visioon olemas, kui ma lähen proovisaali. Just enda jaoks, et mul oleks kindlustunne minna, et oleks üks visioon, mis töötaks justkui, võib-olla, kindlasti.

Aga ma väga hindan trupi panust, minu visioon on justkui luukere, aga ilma lihata on see kont. Eks ta ole näitlejatega ühistöö küll, ma usun ikkagi, et tulemus on väga mõjutatud algsest impulsist. Nagu impulsi esmane andja olin mina, peaksin ma olema ka impulsside vastuvõtja.

Eks ma mingeid asju juhtisin, mis mulle tundus, et peaksid nii olema ja eks mõnes suhtes olin avatud ka, mismoodi võiks teha. Ei ole hea, kui lavastaja tuleb ja ütleb, et noh hakkame lihtsalt tegema. Peab olema tasakaal selle vahel, mida lavastaja ootab, et näitlejad saaksid üheselt aru. Kirss tordile tuleb muidugi näitlejate poolt.

Sinu kursuse teatritudengid on loonud teatri Must Kast, mis on mänginud palju lastele. Tunned ilmselt lapspublikut hästi?

Ta on tuttav küll, aga ma pole suurel laval teinud kunagi tükki noorele vaatajale. See distants Endlas on niivõrd suurem, kui me Musta Kastiga oleme mänginud. Eks iga publik on erinev. Alguses, kui ma proovi läksin, teadsin, et saalis saab istuma ikka väga-väga palju lapsi (Endla suures saalis on 573 kohta – T.L.) ja esimesed etendused olid välja müüdud. Et lavastus kõikidele kohale jõuaks ja kõik aru saaksid – see tekitas minus aukartust. Pidin väga-väga täpselt mõtlema, et kõik toimiks.

Kui kole muutub ilusaks ja vastupidi, kas see on lapsvaatajale põnev ja õpetlik?

Mulle tundub, et see temaatika, mis on ilus, kes on ilus ja kust algab koledus, on ikkagi eaülene. Usun, et see on neile ka oluline. Kui ma käisin vaatamas esimest kolme etendust, siis kuulsin, kuidas emad on tulnud koos lastega teatrisse ja laps mõtleb aktiivselt kaasa. Kui lastel on, kellega arutada, siis nad tahavad arutada. Siis nad saavad ikkagi väga hästi sellest teemast aru, et miks koletis on kuri alguses, kuigi on tegelikult hea. See laste kaasamõtlemine on olnud mulle väga suur üllatus, ehk ma enne alahindasin seda võimalust. Lastele mängimisel ongi see, et enne sa ei saa ühtegi vastust, kui lapsed saalis on, et kas sa oled mõelnud õigesti, leidnud õige lahenduse. Aga üldiselt on vist nii, et kui mul on lõbus, siis on ka lastel lõbus.

See lugu on üsnagi selline mitmetasandiline.

Minu jaoks on see muinasjutt, kuid eks igale inimesele kangastub silme ette oma nägemus muinasjutust. Ma olen kogu visuaalse poole väga minimaalseks jätnud. Andnud lavakujundusele võimaluse elada, mitte lihtsalt olla. Kogu butafooriat on laval niipalju kui vajalik.

Esietendus Endlas oli enne jõule, kas oled saanud juba tagasisidet, mis teemad täiskasvanutele kohale ja korda läksid?

Ma tean, et on poetatud pisaraid. Ikkagi need teemad, nagu ilusaks saamine, tõeline armastus mõjuvad ka täiskasvanutele. Aga eks see lugu on nii või naa eaülene. Kui võtta kõik tegevused osadeks lahti, siis kõik tegevused mingis mõttes läbivad sellise ülemineku, metamorfoosi. See muutumine puudutab meid kõiki.

Nii et ootad kõiki vaatama nii Rakvere etendusele kui 3. veebruaril Jõhvi?

Ma ootan kõiki, ma olen alati üritanud kutsuda täiskasvanuid, lapsi emade ja isadega, siis on lastel kohe küsida kelleltki asjade kohta, mis juhtuvad.

Tõnu Lilleorg

pildiallkiri:

Birgit Landberg. Foto: Kristo Veinberg

pildiallkirjad etenduse piltidele

„Kaunitar1”

Lahendust otsivad Kati Ong, Ahti Puudersell ja Kaili Viidas. Foto: Priit Grepp

„Kaunitar2”

Loo peategelasi Kaunitari ja Kasparit mängivad Fatme Helge Leevald ja Priit Loog. Foto: Priit Grepp