Võsu O-Kõrts valmistub juubeliks

Kuigi tundub, et terve Lääne-Viru maakond on kõrtse, pubisid ja muid meelelahutuskohti täis, on raske nende seast leida sellist, mis oleks töötanud kümme aastat järjest. Võsul tegutsev O-Kõrts on ja kui uskuda selle ühe eestvedaja Olev Puldre sõnu, siis on selliseid päevi, mil uksel silt “suletud”, olnud alla kümne.

Tekst: Aivar Ojaperv

Kui mälus sobrada, siis üle kümne aasta “vanakesi” – meelelahutusasutusi, mis tegutsenud ühes kohas ja ühe omaniku eestvedamisel – mõne meie maakonnast ikka leiab. Rakvere Virma pubi meenub, Tapa bussijaama baar, šašlõkibaar Viitnal ja mõni kindlasti veel.

Võsu O-Kõrtsi järjepideva tegutsemise juures paneb kulme kergitama veel asjaolu, et see on avatud ka talvel. Suvel, jah, on Võsu puhvetipidajate kullaauk, suvitajate horde ei suudeta ära toita, kuid talvel? “Majanduslikus mõttes pole uste lahtihoidmine vist tõesti mõistlik,” tõdes Olev Puldre. “Kasumlik see äri kohe kindlasti ei ole. Hea, kui ots otsaga kokku tuleb. Aga rahvas siiski käib: perekonnad korraldavad nädalavahetustel väljasõite, mõni välismaalane eksib Võsule ka talvel, viimasel ajal on seal palju ehitajaid, vallamaja ametnikud käivad meie juures söömas jne. Laupäeviti on ka väike pidu diskorite eestvedamisel – ümbruskonna noortel ju muud alternatiivi välja minekuks pole. Aeg-ajalt korraldame ka stiilipidusid.”

Järjepidevus toob tulu

“Otsesest majanduslikust kasumist on tähtsam järjepidevus,” jätkas Puldre. “Ma tahan, et rahvas teaks: O-Kõrts on lahti iga päev ja iga ilmaga. Kui sa tegutsed režiimis kinni-lahti-kinni-lahti, siis jätavad tulemata needki vähesed, kes nüüd kohal. Ning ma arvan, et see mõjub positiivselt ka suvisele käibele, mis, ilma häbenemata, on suvel Võsul hea. Ega siis ilmaasjata ole siin tipphooajal iga teise ukse taga söögikoht – lihtsa raha järele jooksjaid jagub.”

Puldre on kõrtse pidanud kogu oma “teise elu” ehk ajast, mil see eraettevõtjal taas võimalikuks osutus. O-Kõrts on tema ettevõtmistest kõige pikaajalisem ja järjepidevam. Kust üldse selline mõte?

“Kõik minu muud söögikohad tegutsesid ja tegutsevad rendipinnal,” selgitas ta. “Ühel hetkel tekkis tahtmine midagi päris oma teha. Alguses vaatasin Rakveres ringi, kuid siis tuli Võsul maatükk müüki ja vaatasin – ohooo!, see ju strateegiliselt heas kohas. Idee sündis kümme aastat tagasi jaanuaris ja 16. mail toimus sarikapidu ning suve alguseks olid uksed pärani.”

“Strateegilise” asukoha all mõtleb Puldre Võsu aleviku peatänava ääres asuvat krunti. Ajal, mil ta selle ostis, laiutas kõrvalkrundil rajatis, mida rahvasuu BAMiks kutsus – sinna pidi tulema alguses hotell, hiljem spaa, aga müüridest kaugemale ei jõutud. Nüüd pole BAMist enam seinugi järel. “Naaber oli ahvatlev küll – mõtlesin, et kui hotell valmis ja turistid tulevad, siis ega nad minugi kõrtsist mööda lähe,” nõustus Puldre.

Puldre arutelu viitab ka vanale teada tõsiasjale – kus on, sinna tuleb juurde. Ja ühtlasi osutab probleemile: “Võsu viga on see, et talvel pole seal mitte midagi teha. Tegelikult: suvel ka ei ole. Kui rannailma pole, ei olegi tavasuvitajal ühtegi muud meelelahutust kui kõrtsis logeleda.”

Suvel avatakse väliköök

Kuigi O-Kõrtsi ametliku sünnipäevani on veel natukene aega, mõlgutab Puldre juba praegu mõtteid, kuidas seda korralikult tähistada. “Kõrtsile kohaselt peab pulli ja möllu saama,” oli ta veendunud. “Avamisel pulli igatahes sai – ajasime härja vardasse ning kõik külalised võisid süüa nii palju, kui jaksasid. Ning lisaks söömisele peab kärts ja mürts muidugi ka olema.”

Ühe uuendusega tahab Puldre suveks veel maha saada: vaja on välikööki. “Suvel kipuvad järjekorrad üle pea kasvama ja köök ei jõua järele,” põhjendas ta. “Plaanime terrassile ehitada väliköögi, mis peaks seda muret lahendama – kõik külastaja silme all, kusjuures lõunat oodates ei pea kusagile varju alla minema, vaid võid lamamistoolis päikest nautida.”

Suvekuudel saab O-Kõrtsis tööd kuni 15 inimest, kusjuures ametit pakutakse sealhulgas praktikantidele. Põhikohaga töötajaid on aastaringselt kuus. “Head töötajat ei saa ju talveks lahti lasta ja kevadel uuesti palgata,” märkis Puldre. “See on muuhulgas üks põhjusi, miks ma O-Kõrtsi talvel lahti hoian. Kasumit pole, aga inimestel on vähemalt töö olemas.”

Väike lööming käib asja juurde

Kas O-Kõrtsis vahel kakeldakse ka? Olev Puldre: “Oleksin silmakirjalik, kui ütleksin, et ei kakelda. Tõrelusi ja tõuklemisi tekib igas kõrtsis, palka sa nii palju turvamehi kui tahes. Neid asju on võimatu täiesti ära hoida ja kui keegi väidab vastupidist, siis ta valetab või ei ole tegemist kõrtsiga. Inimesed tulevad küll kõrtsi lõõgastuma, kuid tahes-tahtmata võtavad sinna ka oma muu elu kaasa – kes kohtub vana vihamehega, kellele tundub, et naabrimees piilub tema naist liiga palju jne.”

K-Komando tegi tormijooksu

Milline on ägedaim elamus O-Kõrtsi ajaloost? Olev Puldre: “Ilmselt K-Komando operatsioon. Alguses oli hirmutav, pärast naljakas. Täiesti tavaline ja rahulik õhtu oli, kui terve bussitäis maskides mehi peale lendas. Relvad, koerad – nagu filmis. Otsisid joobes alaealisi ja narkootikume – kumbagi ei leitud. Ma saan aru, et kord peab majas olema, aga kas üht tavalist külakõrtsi peab ikka selliste jõududega “ründama”?”

 Kuidas rootslased suvilat ei ostnud

Olev Puldre: “Üks näide sellest, kuidas ümbruskond investeeringut mõjutab. Mul olid rootslastest sõbrad külas. Ilm oli vapustavalt ilus – käisime rannas, O-Kõrtsis söömas. Rootslased olid Võsust nii vaimustunud, et neil tekkis tahtmine suvila osta. Mis siin ikka pikalt mõelda – teadsin kedagi, kes parajasti müüs, ja viisin osapooled kokku.

Rootslased olid juba käsi löömas, kuid tulid veel teist korda ka suvilat üle vaatama. Sel päeval sadas vihma. Suvila vaadatud ja O-Kõrtsis söödud, küsisid külalised: mis nüüd teha, kuidas aega veeta? Olin kõigile küsimustele sunnitud “ei” vastama: Golfirada ei ole, tubast mängudesaali ei ole, kino ei ole, üleüldse ei ole midagi.

Suvila ostmine jäigi katki, sest tõepoolest – mida sa Võsul peale hakkad, kui vihma sajab?”