Eduard Salmistu 100 lavastust Rakveres

Eduard Salmistut tabas näitlejateel järjekordne loominguline juubel: lasteetendus „Lumehelbeke“ oli tema jaoks 100. lavastus koduteatris. Rolle on olnud märksa rohkem.

Maris Marko

Nii staazhikad näitlejad nagu Eduard Salmistu, kes tähistab sel kuul oma 53. sünnipäeva, oma rolle ja lavastusi enam ei loe. „Alguses ikka lugesin,“ tunnistas Salmistu, „aga siis lõin käega. Ühest tööst järgmisesse, nii see repertuaariteatris käib. Ei pea ma mingit arvestust ega arhiivi.“

Väga tihti Salmistu oma näitlejakarjäärile tagasi ei vaata. Eelmisel aastal täitus tal 30 aastat Rakvere teatris, siis ikka paluti meenutada. „Kui keegi küsib, mis need olulised rollid on olnud, siis ütled paar tükki ära ja alles jupp aega hiljem mõtled, et palju olulisemad asjad jäid ütlemata.“

Seekord tulid Salmistul esimesena pähe Raivo Trassi lavastatud „Oh meid mere terida…“ ehk tema esimene tükk Rakvere teatris ning mullu esietendunud „Viimase öö õigus“, mille lavastas samuti Trass. „Sinna vahele mahub veel palju: „Teod pahupidi“, „Päikesehelk“, Moliere’i roll „Vagameeste vandenõus“. Enamasti ma teen lihtsalt oma tööd. Mõnikord tuleb ikka ka midagi sellist, mis mind käivitab, erutab, aga seda on vähe. Aga siis, kui sa tõeliselt käivitud, siis on see ka tõeliselt hea tunne.“

Lemmikud läbi aastate

Tähendusrikkad rollid ei ole Salmistu elu jooksul muutunud. „Nende järjekord ja isegi tähendus võib muutuda, aga kõige olulisemad on nad ikka,“ tõdes näitleja.

Täna mängib Eduard Salmistu seitsmes lavastuses, neist üks on väljaspool koduteatrit. Lemmik nende seast on „Viimase öö õigus“. „See puudutab mind ennast ka, ma ei oska öeldagi, mispidi. Kogu see teema läheb mulle korda. Ka prooviperiood oli väga positiivne ja sai pidevalt õiges suunas liigutud,“ põhjendas Salmistu.

„100. lavastus oli lihtsalt tore, lustlik, sümpaatne tegemine,“ meenutas Salmistu „Lumehelbekest“, muiates, et lasteetendus juubelilavastusena on omamoodi kõnekas fakt.

Pikaajaline lava- ja elukogemus on Eduard Salmistust kujundanud näitleja, kes tahab ise oma rolli vormida ja lahendada, mitte ei oota lavastaja ettekirjutusi. „Ma ei usu, et ma noorena samamoodi mõtlesin. Enne ma ikka ootasin lavastaja nõuandeid, kuni sinnamaani, et „tee minuga midagi“. Nüüd ei taha ma muidugi lavastajale vastu töötada, see on ikka koostöö.“

Lemmiklavastaja nimetamine on natuke lihtsam kui lemmikrolli meenutamine. „Ma võin praegu ainult Trassi esile tõsta, sest hea sõbra ja kolleegi Suumani ma jätan kõrvale. Me oleme nii kaua koos töötanud ja garderoobi jaganud, et hakkame juba ühte moodi mõtlema ja maailma nägema. Aga Trassiga üle aastakümnete uuesti kokku saada oli väga värskendav. Kui ta mu siia võttis, oli ta mu õpetaja, sest ega näitejaks ei saada koolis, ikka teatris.“

Erinevad ajastud

Rakvere teatrisse tuli Eduard Salmistu 1984. aastal koos mitme kursusekaaslasega lavakunstikateedri 11. lennust. Peanäitejuht oli siis Raivo Trass. Samas kutsus noornäitleja Salmistut peagi nõukogude armee ja nii jäi tema Trassi periood sootuks lühikeseks. Järgmine teatrijuht oli Madis Kalmet. „Selle aja kohta ei oskagi midagi öelda. Siis ei olnud palju tööd, repertuaaris oli vähem tükke. „Õitsev meri“ jääb sinna perioodi.“

Kalmeti järel tuli peanäitejuhiks Arvi Mägi, suuri muudatusi ei toimunud. „Vaikne aeg. Suuman tegutses ühe seltskonnaga, sellest jäin ma üldiselt kõrvale,“ meenutas Salmistu.

Need polnud head aastad ei temale ega teatrile. Olid lihtsalt sellised ajad. Rakvere teatrist räägiti ennekõike kui lagunevast hoonest, sisu vastu oli huvi leigem. Peeter Jalakas võttis teatri üle 1994. aastal, kui teater oli tõelises madalseisus.

„Tollest perioodist tuleb kõigepealt meelde „Seitse venda“. Komöödiaga „Minu naine on valetaja“ teenisime omale palgaraha.“

Uus aeg ja liikumine helgema tuleviku suunas sai hoo sisse 1996. aastal, kui teatris algas „kaduviku aeg“. Rakveresse tuli hulk noori lavakooli 17. lennust, teatrit hakkasid juhtima Üllar Saaremäe ja Indrek Saar. „Kuni selle ajani oli kõik lauget spiraali mööda allamäge läinud. Muidugi, kui Jalakat poleks olnud, siis poleks seda teatrit täna olemas. Aga Saaremäega hakkas asi samamoodi tasapisi ülesmäge minema. Maja sai uue ilme, trupp kasvas sisemiselt, muutus kuidagi täiskasvanulikumaks.“

Oma karjääri kõige õnnetuma rollina tõi Salmistu välja reporteri osa lavastuses „Tambu Elle, ma tahan sinuga rääkida“. „Kõige ebaõnnestunum tükk oli „Türgi hobuse muna“, see oleks küll võinud tegemata olla,“ arvas Salmistu.

Väljaspool koduteatrit

Eespool kõneks olnud sada lavastust on kõik Rakvere teatri repertuaarist. Lisaks nendele on Eduard Salmistu osalenud mõnes suveprojektis ning hetkel mängib ta Vana Baskini teatri lavastuses „Südamesõbrad“.

„Neid rolle pole palju olnud ja mõnes mõttes on teise trupi või ühekordse projektiga töötamine minu jaoks puhkuseks,“ märkis Salmistu, kes tegelikkuses armastab puhata hoopis Prangli saarel. „Päriselt puhkan ma trimmerdades ja parme küljest pekstes, askeldades. Kui siis järgmised paar vaba päeva tulevad, saan minna ja lihtsalt merd vaadata.“

Sajas lavastuses näitlemise kõrval on Salmistul ette näidata ka paar tükki lavastajana. See karjäär on ilmselt alles algusjärgus, sest lavastamine on Salmistu sõnul tore. „See pole midagi sellist, millega ma vehkida tahaksin. See on lihtsalt teistmoodi põnev asi. Kunagi oli teatris näitejuhi amet, mida enam pole, ja näitejuhi oskused on mul olemas. Lavastamine on siit samm edasi,“ rääkis Salmistu, öeldes, et paar asja, mida tahaks lavastada, on tal ootel. Üks neist jõuab lavale 2016. aasta suvel.

 Foto: Rakvere Teater/Heigo Teder