TEATRIARVUSTUS

16. veebruaril näeb Rakvere Teatri suures saalis Ugala etendust „Eesriie avaneb!”, kus viis naist tegelevad päranduseks saadud teatrimaja ülesvuntsimisega.

Komöödiazhanrisse asetatud näitemäng pretendeerib intelligentsele meelelahutusele. Heaks eelduseks õnnestumisele näib olevat tüki autor, täies loomejõus ja auhindu võitnud Peter Quilter, kelle teisi näidendeid mängitakse ja on mängitud Ugalas („Duetid”), Endlas („Boyband”) ja Eesti Draamateatris („Hiilgav!”).

Tükis on küllaltki huvitav ideestik. Päranduseks saadud teatrimaja nihutab mustrit, millesse tegelased oma kogemusi ja seoseid asetavad. Kuigi räämas, on pärandus ikkagi teater, imede sepikoda. Tegelastel tuleb uude olukorda sattununa liikuda eemale senisest mugavustsoonist ja klattida ka omavahelised suhted.

Paraku on ülalöeldu peaasjalikult kogu hea, mida tüki kohta öelda saab. Tegevustik on hõre, tegelaste motivatsioon jääb arusaamatuks. Terve esimese vaatuse vältel lavakujundus lihtsalt seisab, ilma et looks mingitki pinget atmosfääri tegelaste ja sündmuste osas. Absoluutselt ei teki publikus istudes arusaama, et laval nähtav tegevus ei saaks toimuda kuskil mujal.

Probleemid algavad näidendist. Huvitav, kas see on mõeldud vestlusdraamana, kus nalja tekkimise lootus on jäetud tegelaste omavahelise vestluse kanda. Ei selgu, kui palju tegelased tahavad seda teatrimaja korda teha ja tööle panna. Kas nad tegutsevad seal näiteks ainult nädalavahetustel? Või olid nad kõik enne töötud, et saavad nüüd seal päevade kaupa aega veeta? Või näiteks tütre tegelaskuju, keda mängib üsnagi hästi Kadri Lepp. Ta on kolmekümnenda eluaasta künnisel ja ilma elukaaslaseta. Algul näeme teda oma neurootilisele emale (mängib Terje Pennie) alandlikult teed keetmas. Aga juba mõne aja pärast ilmutab ta eneseteadlikkust, hakates teatrimaja tegevjuhiks. Vabandage väga, aga millised sündmused tingisid sellise muutuse? Oli selleks pelk meenutav vestlus kaastegelasega, et mida teatri pärandanud isa mõtles või tahtnuks näha? Nõustun siinkohal täielikult ühe arvustajaga Leicesterist, kes väitis, et näitekirjanikul peab olema tõeline ideede kriis, kui ta toob pinge ja nalja tekitamiseks komöödiasse sisse hiigelsuure plüüškaru (fotol).

Nii et mina tundsin suurt puudust tegevuslikkusest. Mõnevõrra paranes olukord teises vaatuses, kui laval nähtavasse „teater teatris” mudelisse ka publik sisse lasti ehk tegelased olid selga pannud õhtukleidi ja tegid viimaseid ettevalmistusi kohe-kohe algavaks avaürituseks. Ahjaa, plusspoolele saab siiski kanda ka Marika Palmi osatäitmise (mängis siniste juustega turundusspetsialisti): ta esitas hästi oma tegelase aplombikat suhtlemisviisi. Näitlejal oli selle tegelaskujuga natukenegi midagi ekstravertset ette võtta.

Tunnistan, et kuna laval olid ainult naised (karu kostüümis tegelase kohta andmed puuduvad), võisin jääda ilma millestki sellisest, mida naistegelase juures oskab paremini märgata naisvaataja. Siiski saan öelda, et selle lavastuse vaatamine on täielikult vaataja enda vastutusel ja on raske midagi kaotada, kui seda mitte teha.

Tõnu Lilleorg

Parima näitlejatöö tegi lavastuses Marika Palm. Foto: Ugala