Olümpialootuse toetamine takerdus bürokraatiasse
Rakvere linnavolikogu vastas eitavalt Eesti Triatloni Liidu taotlusele toetada Kaidi Kivioja treeninguid ja võistlusi 2000 euroga. Triatleet Kivioja ja ujuja Ralf Tribuntsov on teatavasti kaks ainsat rakverlast, kel reaalne lootus pääseda Rio de Janeiro olümpiale.
Koonerid, on paras koht karjumiseks. Mingeid sussisahistamisi toetate, aga tõsist spordipiigat mitte!
Tegelikult tundis volikogu sellist otsust tehes end ise ka halvasti. Saadi aru, et Kiviojale tehakse liiga, sportlane on toetust väärt, kuid kunagi varem iseenda (see tähendab volikogu) poolt kehtestatud reeglid on paindumatud ja seadust rikkuda ei tohi, isegi kui see on jabur.
Ametlikult kõlas keeldumine umbes nii: Eesti Triatloni Liit esitas taotluse saada toetust Rakvere linna spordiürituste ning –projektide toetamise eelarverealt. Toetust küsiti Kivioja treeninguteks ja võistlusteks, kuid nimetatud tegevus on sportlase põhitegevus ning seega ei kvalifitseeru.
Olgu lisatud, et klubid saavad küsida Rakvere linnalt veel tegevustoetust. Kivioja koduklubi MTÜ Vinni Vaba Aja Keskus (nimi veidi eksitab: klubi on tegelikult registreeritud Rakveres ja seega igati toetuskõlblik) seda ka tegi ning saigi 2152,88 eurot. Kuid see raha on ette nähtud klubile, mitte ainult selle ühele liikmele Kiviojale.
Ning on suur vahe, kas treenida-valmistuda kohalikul tasemel võistlemiseks või on tegemist olümpiaettevalmistusega.
Ei saa öelda, et Rakvere linn spordi toetamisega koonerdaks. Pigem vastupidi. Tegevustoetusena jagati klubide vahel laiali üle 30 000 euro, samuti toetati märkimisväärse summaga ühekordsete spordivõistluste ja -ürituste korraldamist. Kui lisada, et Rakvere linnal on ka kolm esindusklubi, kellele ette nähtud 7000eurone toetus (BC Tarva toetust küll dopinguskandaali tõttu pisut vähendati), siis tegelikult pole nurisemiseks põhjust.
Ja ikkagi jäi Kaidi Kivioja toetusest ilma. Miks siis?
Tuleb välja, et lihtsalt puudub regulatsioon temasuguse tippsportlase eelarveliseks toetamiseks. Kui Kaidi tuleks olümpiavõitjaks, siis makstaks talle preemiat linna reservfondist, aga olümpiaks valmistumise finantseerimiseks linn reservfondi kallale tavaliselt ei lähe. Treeningud ja laagrid on sportlase „põhitegevus“, seega ei saa neid toetada ka eelarverealt, kust toetatakse spordivõistlusi ja ühekordseid üritusi. Klubi tegevustoetus, nagu mainitud, kuulub tervele klubile ning selle suurus sõltub klubis treenivate sportlaste arvust. Oleks ülekohtune, kui klubi kulutaks kogu oma tegevustoetuse vaid ühe olümpiakandidaadi peale.
Võimalik, et Kivioja saanuks toetust, kui triatloni liit osanuks susserdada: raha tulnuks küsida mitte ettevalmistuseks ja laagriteks, vaid näiteks „näidisvõistluse korraldamiseks, kus olümpiakandidaat Kivioja demonstreerib, kuidas ta treenib“. Siis olnuks bürokraatia mõistes asi toetuskõlblik, kuid kellele on sellist skeemitamist vaja?
Kivioja polnud muide ainus, kes bürokraatia tõttu toetusest ilma jäi. Näiteks pole abikõlblik ka spordiveteranide klubi, sest vastavalt toetuse andmise korrale toetakse klubisid, kus treenivad peamiselt 7-26aastased inimesed. Üks mittetulundusühing paigutus aga skaala teise otsa: seal tegeletakse lastega, kes on 5-6aastased. Mõlemad saanuks toetust, kui kirjutanuks aususe asemel oma liikmete nimekirja fiktiivseid tegelasi, kes mahuvad nõutavasse vanusevahemikku.
Nagu mainitud, tundis ka volikogu end halvasti. Spordikomisjoni esimees ja volikogu aseesimees Aleksandr Holst leidis, et osa süüst lasub linnavalitsuse ametnikul, kes toetusavaldust saades ei selgitanud selle esitajale, et taotluse vorm ei vasta reglemendile ja sõnastus tuleks ümber teha.
Volikogu esimees Toomas Varek tunnistas ausalt, et probleem on olemas ja toetuse jagamise reglementidesse tuleks muudatusi teha. Ühtlasi lubas ta isiklikult hea seista, et Kivioja saaks toetust sügisesest voorust, aidates vajadusel isiklikult taotluse abikõlblikuks sõnastada.
Siinkirjutajal on aga konkreetne ettepanek, mis sai edasi öeldud ka volikogule: kui Rakvere linn on nii tubli, et maksab kolmele võistkonnale kui linna esindusvõistkonnale toetust, siis loodagu ka esindussportlase statuut. Siis poleks enam mingit bürokraatiat: kui linnas on tubli sportlane (või olgu neid mitu), kes kuulub omal alal maailma tippu, siis olgu ta Rakvere esindussportlane ja saagu igal aastal vääriliselt toetatud. Ilma mingi bürokraatia ja sõnaseadmisoskuseta.
Aivar Ojaperv
