Eesti lastekirjanik, kes kirjutab Prantsusmaal loomadest

Kairi Look on eesti lastekirjanik, kes elab hetkel Pariisis. Tema humoorikad lasteraamatud “Leemuripoeg Ville teeb sääred”, “Peeter, sõpradele Peetrike” ja “Lennujaama lutikad ei anna alla” on väikese lugeja pannud vaimustuma, rändama, unistama. Kairi endagi!

Anu Viita-Neuhaus

Mida Pariisis teed?

Olen siin mõneks kuuks Prantsuse Instituudi stipendiaadina loomingulises residentuuris. Kirjutan uut raamatut, otsin kontakte kohalikul raamatuturul ja loodan, et ühel päeval ilmuvad mu lood ka prantsuse keeles.

 

Oled sa Eesti kirjanik?

Ikka Eesti. Kodu ja pere on mul Eestis ja et ma mõned aastad siit eemal olen veetnud, ei muuda ses osas midagi.

Kirjelda oma loomeprotsessi?

Kirjutamise osas olen ma tõeline eestlane ja tegutsen tõusvas tempos. Alguses on mul tavaliselt ainult üks pisike laisk idee, aga mida edasi, seda kiiremini tegelased toimetavad ja lõpuks trükin jälle palavikuliselt, et lugu päris eest ära ei plagaks. Mu raamatud on sündinud kolme kuuga ja tähtajad on ses osas muidugi hirmsasti abiks. Kaks reeglit on mul veel: kui saab, siis kirjutan hommikuti ja kui peatükk valmis saab, premeerin end alati millegi maitsvaga. Komm põses aitab loometööle jube hästi kaasa!

Kas kirjutamine on hobi või töö?

Minu jaoks on kirjutamine maailma kõige toredam hobi, millest on vahepeal saanud kogemata ka töö. Üldiselt saab neid kahte omavahel päris kenasti ühendada, eriti kui vahepeal natuke laiselda ja mõtteid koguda saab.

Mis Sind teistest lastekirjanikest eristab?

Esialgu ehk see, et keegi pole julgenud veel lutikatest kangelasi teha. Ma siis nüüd natuke proovisin. Vabandan igaks juhuks kõigi täiskasvanute eest, kellel on lutikatega kurbi kogemusi!

Sinu raamatute tegelased ei ole just tavapärased loomad?

Mulle meeldivad tegelased, keda ei ole kirjanduses palju kasutatud, ja sellepärast vist ongi  juhtunud, et tegelen siin igasuguse kahtlase kontingendiga. Mulle lihtsalt meeldivad värsked tegelased, kel pole tugevat märki küljes ja kellest millegipärast eriti ei hoolita. Sest kes ütles, et lutikad ja kirbud pole heasüdamlikud? Ma proovin teha ikka nii, et mu kangelased poleks sellised igavad, täiuslikud ja valgetel hobustel, vaid ikka poole kohaga marakratid. Natuke inimlikkust ja vempe kuulub igaühele marjaks ära. Lisaks saavad lapsed nendega hästi samastuda. Lihtsalt ilus, tark, andekas ja roosa printsess olla oleks ju kohutavalt igav.

Julgustan lapsi alati oma peaga mõtlema ja lahtiste silmadega ringi vaatama. Uudishimu on üks suurepärane asi. Ja natuke mässata pole ka kunagi paha. Kõik ei ole alati nii, nagu tundub, ja psst… reeglid tegid inimesed, kes pissisid ka ükskord püksi ja hammustasid venda!

Milline on hea lasteraamat?

Ma arvan, et heas lasteraamatus on ilus eesti keel ja parajalt seiklusi, nalja ja möllu. Ja midagi, mis paneb järele mõtlema ja arutlema. Mulle meeldib väga, kui raamatus pole kõik päris lõplik ja saab ikka juurelda ka, et mis nüüd edasi saab. Heas lasteraamatus peaks olema ka lahedad illustratsioonid, mis ei pea sugugi olema tingimata värvilised ja nunnud. Rohkem põnevust ja mürtsu! Lasteraamatute maailmas on kõik võimalik ja see on ju imeline!

Mida lapsed kohtumistel küsivad?

Lastega kohtumised on alati väga toredad! Mulle meeldib kõige rohkem see koht, kui õpetaja palvel ettevalmistatud küsimused otsa saavad ja tekib ebamugav vaikus. Siis tuleb alati mõni tore laps ja küsib, et mitu kotletti mu koer eile õhtuks sõi või kust saaks neid rotte, kes viimases raamatus lendasid, sest tal oleks neid ka hädasti tarvis. Ma ei jaksa kunagi ära oodata, et saaks juba neid tõeliseid ja ausaid küsimusi! Lisaks annavad need tihti tõuke mõne uue jutu sünniks.

Mida praegu kirjutad?

Praegu on mul käsil unejutumõõtu lood uudishimulikust Piiast ja ta hullumeelsest perekonnast, kus tegutsevad näiteks kaval onu Rasmus (hobiks punk ja preilid), laisavõitu isa (hobiks viinerid) ja kass Nuustik (hobiks lendamine). Kirjutan ka üht lugu Erakordsete Kasside Vennaskonnast – õudselt erilistest tüüpidest.

Oled Eestist mõnda aega eemal olnud? Mida näed ja tunnetad?

Olen Eesti patrioot, pisteline elu mujal ja sage reisimine on muutnud koduarmastust ainult suuremaks. Välismaa peikade suhtes pole mul ka üldse halastust – kõik peavad õppima eesti keelt ja ei mingit jonnimist!

Minu jaoks on Eesti väike ja armas pesa, kus hoitakse ühte ja armastatakse sarnaseid asju. Kohta, kus vanaemad oskavad veel sokke kududa ja rediseid kasvatada, isad oskavad maju ehitada ja emale külla minnes on lootust maailma parimale õunakoogile.

Mida Eesti puhul kõige rohkem igatsed?

Hetki ja emotsioone. Jaanipäevase vihma lõhna, hommikupäikest suvekodu terrassil, suviselt sooja liiva kinganina sees, laulupidu ja pühapäevahommikusi Lembitu Kuuse reportaazhe, perega otse põõsast sõstraid süüa, vanaema etteheitvaid silmi, kui ta leiab tühjalt tagasitoodud moosipurgilt poe-etiketi… Ääretult tore on ka see, kui Eesti millegi toredaga hakkama saab ja kõik eestlased sellest vaimustusega räägivad. Need hetked on palju väärt.