Uusvana lavastus vaatleb igavikulisi oma ja võõra suhteid

Raivo Trassi lavastuses  „Viimase öö õigus“ saavad kokku komponendid, mis garanteerivad suure osa teatripubliku jaoks juba iseenesest elamuse või vähemalt kindla peale mineku. On teema, mis räägib meie, eestlaste ajaloost; on omadramaturgia, pealegi veel kohaliku Rakvere teatri näitleja ja lavastaja Toomas Suumani näidend; ning on klassikaline psühholoogiline teater.

Triinu Sikk

Lavastus, mida on pärjatud nii Rakvere teatri kolleegipreemiatega (parim lavastaja Raivo Trass ning parim kunstnikutöö Jaak Vausi lavakujundus) ning lavastaja Raivo Trass nomineeritud ka teatri aastaauhinnale lavastajatöö eest, kutsub vaatama küll.

Lugu, mis vaatajate ees lahti rullub, räägib igipõlisest oma ja võõra vastandamisest ning eestlase ja baltisakslase konfliktist. Berliinist on saabunud onu surma järel tagasi Ojastu mõisahärra Heinrich von Linden – noor sakslane, kelle kodu, tema mõis, on Eestimaal. Raha tal ei ole ning paraku on armsad vanad tuttavad Ojastu külast kadunud onu Georg von Lindeni mõisa paljaks varastanud. Ning Henrichi armastus, endine kihlatu Anna Laugats, on leidnud endale uue kavaleri, kellega kavatseb abielluda. Noor mõisahärra on ilma jäetud rahast, lähedastest ja armastusest.

Toomas Suumani näidend on ikka ja alati paeluva teemaga ning tekitab assotsiatsioone eesti kirjandusklassikaga. Oli kord neiu nimega Erika, kes armastas üliõpilast nimega Oskar. Teises loos oli noormees Arno, kes ihkas aina kodu poole. Heinrich von Lindenil on mõlemad – on kättesamatu armastus ja koduarmastus. Ning muidugi läbiva liinina ikka ja alati see õiguse taga nõudmine.

Lavastus mõjub hetketi enam aga kuuldemänguna – vaatajate ees on vähese tegevusega stseenid, kus põhirõhk sõnal. Lavastuse läbivaks paigaks on Ojastu mõis, mis püsib koos oma mõisahärraga ka kahe vaatuse vahele jääva 14 aasta jooksul. Seal toimub kogu tegevus, mis näitlikustab küll aja möödumist ja inimeste muutumist, ent jääb siiski pisut ühetooniliseks ning monotoonseks. Mehed vaid räägivad ja räägivad. Petavad, vassivad ja valetavad, vahepeal peksavad.

Argiste stseenide korduvusse toovad kõrvaltpilku ning pühalikumat meeleolu praeguse mõisahärra vestlused kadunud onu Georg von Lindeni vaimuga. Arvi Mägi kelmikas ukulelega vanamees lisab lavastusele pehmust ja meloodiat (ka sõna otseses mõttes) oma kaunite saksakeelsete lauludega.

Rollid, mis näitlejatel tuleb kanda, on piisavalt karakteersed ning pakuvad musta ja valge  kõrval ka võimalust isikupäraga oma tegelaskujusid ehtida. Seda enam, et näidend ning lavastus keeravad traditsioonilise ajalookäsitluse pigem pea peale. Eestlased on küll kavalad, ent sellegipoolest ahned petised, kes iseendast kõige rohkem hoolivad. Eduard Salmistu, Margus Grosnõi ning Tarvo Sõmeri tegelased tekitavad enam häbi kui uhkust kaasmaalaste üle, ent põhjendavad ometigi veenvalt omakasupüüdlikke vaateid. Mait Jooritsa kehastatud baltisakslane, aktsendiga ning kaunis peenutsevalt eesti keelt rääkiv mõisahärra aga ihkab oma (juba lagunenud) kodu poole – on vaikides ja jõuetult kannataja. Ning meeste mängude vahele jäänud tütarlaps Anna Laugats (Maarika Mesipuu-Veebel) balansseerib kord siin, kord sealpool piiri.

Vastupidiselt lavastuses domineerinud selgusele ning teravale dialoogile on lõpp justkui tagasivaade, kõrvaltpilk olnule. Kaks meest – eestlane ja sakslane – istuvad koos. Ning naine, kes on lihtsalt naine.

Mehed räägivad, vassivad ja peksavad. Keskel Eduard Salmistu, vasakul Mait Joorits, paremal Arvi Mägi. Foto: Siim Vahur